Isutekitajaks tellisin austreid punase sibula vinegretiga. See oli mul esimene kord tooreid austreid süüa ning õige pisut pabistasin ka, aga kogu elamus osutus igasugu juttudest hoolimata vägagi meeldivaks. Ütleksin, et auster on nagu kõige pehmem ja siidisem lihatükk, mida ette kujutada on üldse võimalik, ujumas tilgas merevees.

Eelroaks võtsin gratineeritud kammkarbid, mis osutus terve reisi parimaks maitseelamuseks. Kammkarbid olid äärmiselt õrnad, peaaegu pooltoored, vaid kergelt läbi kuumutatud. Kaetud olid nad kastme, mõne aedviljalõigu ja natukese juustuga, mis grilli all kergelt krõbedaks muutus. Olin sellest nii vaimustatud, et oleksin tahtnud karbipoolikud puhtaks limpsida ja lisa küsida. Kui mul õnnestub Eestis leida värskeid kammkarpe, siis proovin kindlasti seda ise järele teha.

Pearoaks valisin grillitud homaari kartulisalati ja Béarnaise’i kastmega ning magustoiduks koogiviilu maasikasorbeti ja pistaatsiakreemiga.

Tagasi hotelli poole jalutades tegime tiiru ümber Gamla Stani ning nägime äkki suurt kollast aerostaati Skeppsholmeni poolt üle vanalinna lendamas. Pisut hiljem, jalutades mööda Centralbroni raekoja poole, silmasime kaugemal veel kolme õhupalli. Esmakordne juhus näha korraga nii paljusid kuumaõhupalle. Kel huvi, võib broneerida lennu Stockholmi kohal umbes 2000 Rootsi krooni eest.

Reedel, olles teel Mariefredi, hüppasime läbi POst (Per Olsson Choklad och Konditori ehk Per Olssoni šokolaadi- ja kondiitri­äri). Tilluke koht hipilikus Södermalmis, kus vaid paar lauda ja tooli. Seinad ja riiulid on modernsed ning rõõmsavärvilised.

Ostsime kaasa smuutit, makroone (täidisega mandli-beseeküpsised), koduse vaarikasiirupi, paar miniatuurset kooki ja maasikadesserdi. Kui PO ei asuks kesklinnast nii kaugel, oleksin enne ärasõitu seda veel kord külastanud.

Mariefred on maaliline alev Strängnäsi vallas Maläreni järve ääres, umbes 70 km kaugusel Stockholmist. Kuna elanikke on vähem kui 10 000, ei saa seda Rootsis linnaks nimetada. Kel autot parasjagu käepärast pole, võib otse Stockholmi südalinnast, Grand Hôteli juurest Mariefredi sõita enam kui 100aastase aurikuga.

Mariefredi peamine vaatamisväärsus on Gripsholmi kindlus. Kõige parem vaade kindlusele on üle vee, kas jahisadama poolt või hoopis aurikult. Praegune Grips­holmi loss on tuntud kui Gustav Vasa kindlus, sest tema laskis 1526. a esialgse kivikindluse lammutada ja 1537 uue rajada. Punastest kividest ja nelja ümara kuppeltorniga – Griptorn, Vasa torn, Teatritorn ja Vanglatorn.

Lossis on välja pandud riiklik portreede kollektsioon Statens Porträttsamlingar, kus ligikaudu 4500 taiest, Gustav Vasast tänapäevani. Seega üks suurimaid ja vanimaid kogu maailmas. Enamik portreid on kuningliku perekonna liikmetest, aadlikest, riigimeestest või märkimisväärsetest rootslastest nagu näiteks Astrid Lindgren, Ingmar Bergman, Benny Andersson, Greta Garbo jne. Alates 1860. a vastutab portreede kogumise eest rahvusmuuseum.

Kindlusest asula poole minnes jääb teele raudteemuuseum ning sealt saab suvel sõita auruveduriga Taxingesse ja sealt siis väikese aurikuga tagasi Mariefredi, pilet maksab 100 Rootsi krooni.

Pärast kella kuut õhtul pannakse Mariefredis kõikjal uksed kinni, burgeriputka ja toidupood välja arvatud. Omamoodi kodune tunne oli kohalikus marketis COOP Konsum. Poes ei olnud just palju inimesi ja ühe kohaliku härrasmehega saime kohe jutu peale. Uuris, kust me tuleme ja aitas meil kohalikus süsteemis orienteeruda.

Ostsime huvi pärast tuubi sees küüslaugumajoneesi, et hea hommikul võileivale panna. See oli ääretult maitsev, kahetsesime hiljem, et hulgi ei võtnud.

Üldse pannakse Rootsis paljusid asju tuubi sisse nagu meil omal ajal marmelaadi, aga seal saab tuubiga osta nii pasteeti, määrdejuustu, majoneesi, ketšupit, moosi, kalamarja, kalamäärdeid kui ka sinepit. Tundus, et kõik, mis on sobiva konsistentsiga, topitakse tuubi.

Kuna linna tagasi jõudsime päris hilja õhtul ja tahtsime ruttu midagi hamba alla saada, mõtlesime proovida MAXi, mis on Rootsi vanim ja suurim kiirtoidukett. Nad ise ütlevad, et kasutavad ainult Rootsist pärit liha ning ükski toode ei sisalda GMOsid ega transrasvu.

Tuli välja, et see burgerikoht kesklinnas on nii kaasaegne, et teenindajaid (vähemalt õhtuti) üldse ei ole ja kogu tellimuse peab vormistama pangaautomaadiga sarnaneva aparaadi abil. Kahjuks selgus, et see ei aktsepteeri välismaist pangakaarti, aga sularahaga maksta ei saanud – aparaadis sellist pilu ei
olegi.

Jälgisime kohalike tegutsemist automaadi kallal, kõik tundus väga lihtne olevat, aga tellimust ta meile ei vormistanudki, ükskõik millist pangakaarti proovisime. Jäigi maitsmata. Pidime leppima mingi suvalise juustuga.

Proovimata jäi ka kuulus hot dog krevetisalatiga, sest ükski putka ei paistnud seda pakkuvat, kuigi kartulipudruga hot dog’e müüdi paljudel tänavanurkadel.

Järgneb