Ökoturismi ilma ökoturistita pole olemas
Juhtivad ökospetsialistid on väitnud, et puhast ökoelu ja ökotalu Eestis pole. Sellega olla sama lugu nagu tõsiasjaga, et pole olemas puhtatõulist eestlast. Ühel uhkel koosolekul arvas üks teadja näiteks, et ökoturismitalus peab olema kõik öko. Ka söök.
Siinkohal on paslik meenutada ökoturismi definitsiooni: ökoturism on vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu.
Kas Eestil on üldse šanssi olla ökoturismi maa? Kui 15 aastat tagasi otsiti hääbuvale põllumajandusele alternatiivi, siis taoti turismitrummi. Pidavat olema imerohi.
Kümme aastat tagasi kirjutas iga endast lugu pidav omavalitsus oma arengukavas, et turism on prioriteet. Praegu tilgub siit ja sealt, ennekõike läbuturismist õppust saanud asjapulkadelt uusi nägemusi, kuidas vaid ökoturism maaelu päästab.
Tegelikult päästab küll, kuid üks tavaline ökoturismiga tegelev talu ei paista üldse välja. Selline ettevõtlus on ju tihti suisa mikroettevõte. Käibed ja kisa nende edust või ebaedust ei küüni iial Äripäeva. Ja pole ka lugu. Tähtis on hoopis, et see talu on toimiv ja tegutsev ega piira vallavalitsust häbiabi sooviga.
Ökoturism algab ökoturistist
Tegelikult hakkab ökoturism pihta ökoturistist. Senikaua kuni turist on vastutustundlik vaid oma rahakoti suhtes, on ta pelgalt üks miljonitest teistest. Kui aga turist taipab, et kõike ei saa rahatähe eest osta, vaid midagi on võimalik saavutada ka käitumise ja tegudega, siis on ta sattunud uude seltskonda. Temast on saanud vastutustundlik reisija ehk ökoturist.
Süvahavva loodustalu Põlvamaal pakub puhkuseks vaid minimaalset: platsi telgi tarbeks, edevamatele lakapealset ning ihuhädade tarbeks ontlikku kuivkäimlat. Sääsed-kihulased kauba peale.
Talu on juba kümme aastat oma vana hoonestust taastanud, maheviljeluses põldu harinud ning külla tulnutele kohalikku loodust ja kultuuri seletanud. Ei ole selles talus kaasa mindud moevooludega. Puuduvad numbritoad, kuna maja on mitu põlve oma pereliikmeid täis.
Puudub ka soome saun kaminatoa ja kainestusosakonnaga, kuna seesugust tarbijat talu ei tahagi. Pigem pannaksegi külalised heintele ritta ja hommikul näidatakse maitse- ja ravimtaimede kasvatust või pannakse lausa tööle. Saunamõnusid pakutakse endisesse liivaauku peidetud koobassaunas.
Ökoturistile söök linnast?
Söögiga on Eesti ökoturismis seinast seina. Mõni turismitalunik toob lauale omaenda kapsad-kaalid. Mõni rõhub sellele, et kaup on toodud külapoest. Ja nii on ka õige. Ikkagi kohalik majandus.
Teisalt tekitab maal kummastust hommikusöögi sarnasus linnahotellis olevaga. Näiteks kohv, mis on hirmkaugelt toodud ja teab kuidas kasvatatud. Ning teega on sama. Ikka on vaja Liptonit või Tetley pakikesi, sest kunde on ju linnast ja linnaeluga sina peal.
Eks maal tuleb samade mugavustega jätkata. Ja kui talus miski otsa saab, aetakse oma pidune Opel käima ning täiesti ebaökolt tuuakse kallile külalisele kohvikoorepakike.
Minul tekib küsimus: kelle heaolu siis lõpuks tahetakse? Kas pererahvapoolne kunde ümmardamine ongi nende (kohalike) heaolu? Ja kas igatpidi ökotoidu pakkumiseks peab kõik kaugelt linnast kallist ökopoest tooma? Süvahavval näiteks saadakse köögivili oma peenrast ja muu kraam valitakse poes lähimalt tootjalt. Suppi saab keeta lausa kogu turismiseltskonnaga samas lõkkel.
Eks iga ettevõtja püüa omamoodi. Mõni liigutab gruppe klaasplastist süstadega, teine ujutab kundesid ühepuulootsikuga. Mõni vana traktorimootoriga kalapaat oma heitgaasides sisalduva CO2 hulgaga ei saa seaduse järgi kuidagi olla öko. Samas teised rõhuvad just tollesama, sadu kalatonne näinud paadi olematule ökoloogilisele jalajäljele ja pärandlikkusele, võrreldult uue sõiduvahendiga.
Turistile tegevust
Näitena mainitud Süvahavva loodustalul on ürdiviljeluse kõrval teiseks suureks sissetulekuks käsitöö. Nii viiakse huvilised samas külas olevat vana tsaariaegset villavabrikut kaema. Masinad vanemad kui keegi meist.
Et aga käsitööoskust vaid endale ei hoita, on igal suvel kaks prii käsitööpäeva, kus huvilised saavad kätt proovida ning nõuandeid vahetada villa ja lõnga teemal. Tehakse viltimist, kõlavöid, taimevärvi ja muud põnevat. Kuidagi ei saa ka mainimata jätta nobeda perenaise akordionimänguoskust, mis kulub marjaks ära igasuvisel pillipiknikul Süvahavva külas.
Selles talus on põimunud teadmised, oskused, võimalused ja elujanu üheks tervikuks. Lambalt saadakse villa, vill tehakse vabrikus lõngaks, lõng kudumiks ja kudum rändab matkaja kotti. Põllu- ja metsaannid kuivatisse või supipotti ning siis vastavalt kas pakiga kaasa või külalise kõhtu.
Üks grupp korraga
Koondamiseni metsavahiametit pidanud perenaine on looduse vahendamisel etem kui pealinna giidid kokku. Ja peretütrest saab turismikooli lõpetamisel koolitatud asjatundja.
Märkimisväärne on ka talu külalistesse suhtumise peapõhimõte: üks grupp korraga. See tähendab, et korraga võõrustatakse vaid ühte seltskonda, sõltumata selle suurusest, sest privaatsus ja ainulaadsus on just selle talu privileeg ning sellega eristub talu hotellist, kus täituvus on eduka majanduse alus.
Sedamoodi sünnivadki seal käsitööd õppides, taimepõldu uurides ja talgutöödes kaasa lüües uued ökoturistid. Ilma ökoturistita polegi ökoturismi.
Autor on Eesti Ökoturismi Ühenduse, Eesti Loodushariduse Seltsi ja MTÜ Eesti Veskivaramu juhatuse liige
