Selleks et peitlit või höövlit oleks üldse võimalik teritada, peab selle selg olema ideaalselt sile.

Enamasti pole ka just tehasest tulnud peitlid nii siledad, et sirge luisu pind neid ühtlaselt lihviks ehk teritaks. Seega esimene samm olekski tera selja silumine. Alustada võiks jämedamast luisust. Kui luisk võtab ühtlaselt kogu tera selga, siis on peitli selg sile ning võib minna üle järgmise, peenema luisu juurde ja selja poleerimise peaks lõpetama peeneimal luisul. Muidugi tuleb ka luiskude siledust vahepeal kontrollida.

Tera selja silumine on tüütu ja aeganõudev töö. Õnneks tuleb seda teha ainult korra.

Kui tera selg on sile, võib asuda teritamise juurde. Mina soovitan nn vaba käe teritamist. Selleks lõikan tavalisel käial tera kalde keskosa nõgusaks nii, et jääb kaks toetuspunkti: tera serv ja kaldenurga tagaserv. Päris tera servani ma ei käia, sest see võib teha tera siniseks või muuta selle hoopiski kõveraks.

Käiamine on vajalik kahe toetuspunkti saamiseks ning hiljem on ka palju lihtsam luisul lihvida, kui lihvitav pind on väiksem.

Peitlite ja höövliterade teritamist alustatakse tera faasi poolt. Tavaliselt alustan jämedamal luisul, aga see oleneb sellest, kui nüri on tööriist.

Selleks asetan tera mõlema toetuspunktiga luisule. Nüüd on oluline käte asend ja tunnetus. Pöidlaga hoitakse tera tagant paraja nurga all ja nimetissõrmedega kontrollitakse survet tera lõikeservale. Surve tugevus oleneb teritatava eseme laiusest. Mida laiem see on, seda rohkem survet võib kasutada. Kõige raskem on teritada peenikesi peitleid.

Tera tuleb lihvida tera nurka muutmata edasi-tagasi liigutades, kasutades selleks kogu luisu pinda. Alguses on see raskem, aga pärast mõningast harjutamist tuleb ka tunnetus ja siin kulub ära kannatlikkus.

Lihvida tuleb nii kaua, kuni tekib kida. Nüri tera puhul võib tera olla juba ka selja poolt kergelt välja kildunud või ümaraks läinud, seepärast tuleb väga hoolikalt jälgida, et need sälgud saaks maha lihvitud (selle paremaks vaatlemiseks võib kasutada luupi), kuni kida on tekkinud kogu tera laiuses.

Seejärel tuleb jälle selga siluma hakata, kasutades selleks kõige peenemat luisku. Järgmisena võib jätkata teritamist keskmisel või peenel luisul. Tekkinud kida tuleb sedasi luisul maha lihvida. Kida edasi-tagasi painutamine, puidu või vase peal maha tõmbamine ei tee tera teravaks. Teritamist tuleb jätkata, kuni lõiketera on terav.

Kuidas testida tera teravust? Palju on levinud võte, et proovitakse käelt karvu ajada. Seda võib muidugi proovida, aga otseselt ei ütle see midagi. Kõige parem test on okaspuu otspinnalt laastu laasimine. Kui puidu pind jääb sile ja läikiv, ilma rebenditeta, on tera terav.

Lehtpuu otspinnal pole mõtet seda testida, kuna seda on võimalik lõigata ka nüri tööriistaga.

Järk-järgult harjutades kasvab ka teritusoskus ja asjad saab teravaks üllatavalt kiiresti, isegi mõne minutiga. Lõpuks ei tundugi teritamine nii tüütu ajaraiskamisena, mida sooviks aina edasi lükata, vaid kiire ja vaheldust pakkuva toiminguna.