„Kui inimene ise ei oska hinnata, kas oleks vaja kiirabi kutsuda või mitte või kas võtta ette teekond haiglasse, on kõige parem helistada perearsti nõuandeliinil 1220. See töötab ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas ning on helistajale tasuta,“ julgustab doktor Kivistik inimesi julgelt käepärast ja lihtsat võimalust kasutama.

Nõuandeliinil kõnedele vastavad inimesed selgitavad oskuslikult küsimusi esitades välja, kas tegemist on kiiret abi vajava terviserikkega või mitte ning vastavalt sellele annavad nõu, mida ja kuidas teha, et enesetunne paremaks läheks.

Millal kutsuda kiirabi?

„Ilmselt on meil ka perearste, kes on patsientidele oma mobiiltelefoni numbri andnud ja lubanud igal ajal helistada. Kuid sellisel juhul on siiski tegemist arsti ja patsiendi vahelise erikokkuleppega,“ selgitab Kivistik.

Millal kutsuda kiirabi või pöörduda haigla erakorralise meditsiini osakonda? Kas kohutav nohu või lakkamatu köha on piisavad põhjused? Kindlasti tuleb kiirabi kutsuda eluohtliku seisundi või selle kahtluse korral. Doktor Kivistiku sõnul aga ei maksa kiirabi ega ööpäevaringselt avatud ustega osakonna võimalusi siiski kuritarvitada ning iseparaneva viirushaigusega nende lävepakku kulutama minna pole mõtet.

„Linnades, eriti Tallinnas, kus arstiabi kättesaadavus parem esineb selliseid kuritarvitusi sagedamini. Maainimesed pigem n-ö magavad asju maha, mõeldes, et pole hullu, küll üle läheb. Aga alati ei lähe. Sestap võikski enne auto käivitamist või kiirabisse helistamist telefonil 1220 valida ja konsulteerida, kas on mõtet haigla poole sõitma hakata või mitte,“ räägib Eve Kivistik.

Tööpäevadel võib alati helistada ka perearstikeskusse või -kabinetti, kus telefonile vastav pereõde hädalise ära kuulab ja õigesse kohta suunab.

Samas rõhutab kogenud tohter, et adekvaatse nõuande andmine eeldab, et hädas olev inimene räägib oma murest avalmeelselt. Paljud inimesed ei ole nõus seda tegema, vaid nõuavad kohe vastuvõtuaega ning ei mõista, kui neile seda alles kahe nädala pärast pakutakse.

„Kui patsient oma probleemi täpselt ei kirjelda, pole telefonile vastajal võimalik aru saada, kas tegemist on kiireloomulist abi vajava seisundiga või mitte. Linnamõisa perearstikeskuses on töö korraldatud nii, et igal arstil on iga päev jäetud 2-3 erakorralist aega neile, kelle mure kohest lahendamist vajab“ selgitab tohter.

Iga sinika all pole luumurdu

Ka iga traumaga ei pea otsejoones traumapunkti tormama, sest mitte alati pole tegemist luumurruga. „Kui te haiget saanud jala peale toetada saate, siis reeglina aitavad rahu, jäseme ülestõstmine ja külmakompressid iga 15 minuti järel. Neid peaks tegema üsna järjepidevalt esimese 48 tunni jooksul,“ juhendab Eve Kivistik.

Kui aga käsi või jalg on pärast kukkumist ebaloomulikus asendis ning sellele pole võimalik valu tõttu toetada, tuleb küll kohe traumapunkti pöörduda.

„Kui inimene ise otsustada ei suuda, kas minna või mitte, tuleb jällegi appi nõuandeliin 1220,“ suunab doktor.

Suurest ülesöömisest tingitud probleemid eriti sagedased ei ole. Ilmselt oskavad inimesed end nende hädade korral ise aidata, arvab ta, varudes apteegist juba varakult seedimist soodustavaid käsimüügiravimeid.

Viimaste aastate aastalõpuprobleem on aga erinevad psüühikahäired: depressioon, ärevus, paanikahood. Ja seda nii laste kui täiskasvanute seas. „Kümme aastat tagasi kümneaastaseid paanikahäirega lapsi vastuvõtul ei käinud. Nüüd aga küll. See on saavutuskeskse ühiskonna „teene“, juba maast madalast peavad kõik teistest paremad olema,“ tutvustab doktor Kivistik uusi haigussuundumusi.

Kuna tänavu kestavad jõulupühad sisuliselt viis päeva, siis tasuks lähedastel erilist tähelepanu pöörata sõltuvushäiretega pereliikmetele-sõpradele.

„Pikad pühad on sõltuvushäiretega inimestele tõeliseks proovikiviks ja tihti ka lausa ohtlikud. Esimesel pühadejärgsel vastuvõtul on alati üsna palju ärajäämanähtudega pohmelliseisundis patsiente. Aga pikkade pühade puhul eriti palju,“ sõnab Kivistik ning julgustab inimesi oma lähedastele rohkem tähelepanu pöörama.