Aga üheks plussiks olid just need lahtised džiibid. Kõik teised sama sorti masinad, mis meile vastu vurasid, olid presendiga üle tõmmatud, ning niipaljukest kui me sealt inimesi välja piilumas nägime, olid neil näod hirmus mornid. Mis on ka arusaadav – suurem osa safarist koosnes siiski mägedes ringikihutamisest, ja kui meie saime nautida rohkelt hunnituid vaateid ja kohalikku koloriiti, siis neile jäi ainult sõidurõõm hämaras konkus.

Tõenäoliselt ei olnud neil ka omakeelset giidi. Aga meil oli. Et ka autojuhid olid meil sõbralikud ja jutukad, saime türklaste elust-olust üksjagu teada ning ühes väikeses mägikülas pääsesime tänu ühele neist koguni mošeesse.

Tõsi küll, moslemist noormehe muidu väga lahke nägu võttis hoopis teise ilme siis, kui me pühakotta astusime. Nimelt olid meie seltskonnas sedapuhku kõik naisterahvad. Mošees kehtivad aga kindlad reeglid – kingad tuleb jalast võtta, naistel pevad juuksed kaetud olema ja neil tuleb püsida rangelt ainult naiste poolel. Nii siis piidleski tüüp meid kortsus kulmu alt nii pingsa pilguga, et juba ainult see hirmutas salle-rätikuid kenasti peas püsima...

Järgneb