Veel selgus, et Gerald Durrelli koos tema pere ja muude loomadega ei teata sel saarel peaaegu üldse.

Suure osa aastast Kreekas elav ja selle maa keele selgeks õppinud Germalo giid Ester Laansalu ütleb, et korfulastele meeldivad küll turistid, kuid Durrelli fenomeni ning tema osa selle paiga kuulsaks kirjutamisel nad ei taju.

Toit võttis jalust

Kuigi paljud turistid soovivad kohe näha kõiki neid maju, kus tähelepanuväärne pere enne sõda elas, pole see sugugi lihtne.

Küll pakutakse välja üht valget maja, mida üüris Geraldi vend Lawrence oma naise ja sõpradega ning mis kannab nüüd uhkesti Durrelli maja nime. Seal on väljas mõned fotod perest ning eeskätt minnakse sinna maiustama kreekapärase lõunaga.

Kuigi väike Gerry Durrell kirjeldab oma pere söögikordade järgseid laisku uinakuid, tuli kohtumine kreeklaste söömistavadega meie reisilistele ootamatult. Kõik need krõbedad kalmaarid, hiiglaslikud kalafileed, moussaka-liuad, rohelisse oliiviõlisse kastetud leivad ning punehõng – need tabasid otse kõhtu.

“Kuidas nad jaksavad nii palju süüa?” imestasid reisilised ega suutnud uskuda, kuidas sama hinna eest mis Eestis saab Korful kaks-kolm korda suurema prae.

Kreeklastel endil on tava jätta hommikusöök üldse ära, lõuna ajalgi võtta kergemalt ning söömisele panustada korralikult alles õhtul. Iga söögikorra juurde kuulub lademeis värsket salatit, selleta ei hakata hambaid lihasse löömagi.

Lauakombeid võetakse vabamalt. Oma kahvliga naabri taldrikust millegi maitsva napsamist ei peeta taunimisväärseks ning üht-teist haaratakse lihtsalt näppudega. Ka lapsi ei manitseta sööma korralikult noa ja kahvliga. Milleks kõik see asjatu stress?

Roogasid kanti köögist hiiglaslikel puukandikutel ning nõrga naisterahva töö see küll ei ole.

Kreeklastel on ka kena komme teinekord tuua tellitud jookide juurde suupisteid, ilma et neid oleks lisaks küsitud. Nii võisid õlut või ouzo’t tellinud inimesed saada oma rõõmsaks üllatuseks sinna juurde meze – väikese taldriku suupistetega.

Masu annab tunda

Toiduküllusega harjunud kreeklased on siiski pidanud omaks võtma uusi kombeid.

Nad tellivad küll ikka veel rikkalikke õhtusööke, kuid lahkudes paluvad vaagnatele jäänud liha ja mereannid kaasa pakkida. Samuti annab raskematest aegadest märku see, et pärast pikki aastaid katsetamist on odavpood Lidl sealgi lõpuks jala ukse vahele saanud.

Kui muidu olid omamaist kaupa konkurentsitult eelistavad kreeklased igasugu Saksa odavtoidu vastu, siis nüüd tuleb see lihtsalt alla neelata. Käik poodi näitas küll seda, et suur osa toidukraami on seal kohalik.

Näha võis ka, et nii nagu meilgi, haigutavad suurimad augud lettidel neis kohtades, kus on kampaaniahindadega tooted. Võrdluseks: suhkrukilo eest küsiti 1.06, pisike pudel (350 ml) kohalikku viina ouzo’t maksis 2 eurot ja viieliitrine kanister oliiviõli 13 eurot.

Tore oli käia turul, kus müüdi värsket kala kõigis suurustes. Oli hiiglaslikke tuunikalu, mille küljest võis lasta lõigata lõunaks sobiva tüki ning priskeid kaheksajalgu. Pisikesi sardiine, mossis suuga haisid ning selliseidki uimelisi, kellele ei mõista nime anda.

Kuid mitte ainult toit ei köitnud Korfu saarel eestlaste meeli. Väljasõidud viisid reisijad pisikestesse kõverate tänavatega külakestesse, lahesoppidesse ja varjulistesse kloostritesse ning kõrgetele mägedele.

Üks neist paikadest, Paleokastritsa, on Korful üks kaunimaid ning sealsetelt mägedelt avaneb kaunis vaade türkiissinisele merele ja järskudele kaljudele.

Kui oled veetnud päeva Joonia meres ujudes, oliive maitstes ning lõunamaa vürtsikaid lõhnu ninna tõmmates, saadki kohvi juues ja vaadet nautides äkki aru, miks neil lõunamaalastel kuhugi kiiret pole.

Põige kirikusse

Kogu saar on Püha Spiridoni kaitse all ning see Küproselt pärit karjus, kellest hiljem sai varakristliku kiriku piiskop, on saarel tänini väga populaarne.

Püha Spiridoni maised jäänused on tema nime kandavas kirikus, ja kord aastas, palmipuudepüha ajal, kantakse neid pidulikult linnas ringi ning see tõmbab kohale tohutult rahvast.

Tee hõbekirstuni on vaba iga päev ning seda võimalust kasutatakse rohkelt. Kirst on paljudest kätest ning suudest lihvitud ning võib üsna hästi ette kujutada, kuidas Gerry Durrelli õde Margo kunagi pühaku varbaid suudles, lootuses oma vistrikest vabaneda. Kahjuks sai ta hoopis hirmsa gripi.

Tänapäeva Korfu vanalinn on oma kitsaste tänavatega ajaloost õhkuv ning mõnus. Kuigi see koht on ilmselgelt turistidele suunatud ning osta ja müüa saab igal meetril mitu korda.

Mida Kreekast koju viidi? Eks oliiviõli ja sellest tehtud seepe, särke, pajalappe, oliive, võtmerõngaid, külmkapimagneteid, kruuse ja ka kleite. Samuti omapärast männivaiguga veini retsina’t, mis tõeliselt hea on vaid korralikult jahutatult, ning pisut aniisimaitselisi napse.

Hea oli puhata sel Kreeka kõige rohelisemal saarel, kus vesi oli soe, inimesed lahked ja vihmahood läksid kiiresti üle.



RETSEPT

Ingverijook

Korful on väga populaarne ingverijook ehk ingveriõlu, mida on kerge ka ise kodus valmistada.

- Võtke kaheliitrine plastpudel, täitke kolmveerandini veega, lisage tass suhkrut, kaks sl jahvatatud ingverit, 1 tl pärmi ja 1 sidruni mahl.

- Loksutage korralikult ja hoidke 1–2 päeva toatemperatuuril.

- Edaspidi hoidke jooki külmikus, kus see säilib mitu nädalat.