Rahvarõivas peab edasi elama
Konverents “Elav rahvarõivas” toimus 14.–16. septembrini Tartus ja Setumaal. Esimesel päeval sai külastada Eesti Rahva Muuseumi püsinäitust ja tutvuda Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala lõpetajate töödega. Oma rahvarõivaid esitlesid Norra, Soome, Rootsi ja Islandi osalejad, kes rääkisid oma rahvarõivaste säilimisest, valmistamisest ja kasutamisest tänapäeval.
Päeva teisel poolel sai töötubades õppida kõike, alates niplispitsist kuni Kihnu lapikoti tegemiseni. Konverentsi viimane päev viis huvilised Setumaale, kus tutvuti sealse kultuuri ja traditsioonidega.
Konverentsi korraldasid Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, MTÜ Rahvarõivas, Eesti Rahva Muuseum, Seto Käsitüü Kogo, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia.
Meie rahvarõivakandmise ajaloos on olnud perioode, kus ei teatud, millisest piirkonnast rõivas pärit on.
Laulupidu on rahvarõiva pidu
Ei olnud just harvad juhused, kui tantsupeol kandis iga kolmas tantsukollektiiv Muhu miinikollast seelikut. Olgu nad ise pärit Põlvast või Häädemeestelt.
1990. aastate algul hakkas see pilt muutuma paremuse poole. Reet Piiri tõi oma ettekandes välja, et laulu- ja tantsupeod on aidanud meie rahvariidekultuuri edasi viia – need on justkui rahvarõivaõpik, kus eri piirkondade riided korraga silme ees. Nii harjuvad ka lapsed rahvariideid kandma ning nende kandmist võetakse kui kultuuri osa. Ja kas neil pidudel oleks üldse sellist mõjuvõimu, kui neil poleks kantud rahvariideid?
Rahvarõivad muutuvad ajas
Rahvarõivaste stiliseerimisel on nii pooldajaid kui vastaseid. Muutuv maailm ning kiire elutempo soosibki seda ning selles polegi midagi halba. Kuid kõlama jäi mõte, et rahvarõivakomplekti osana ei kanta villase seeliku asemel puuvillasest triibukangast õmmeldud seelikut või masintikandil tikitud käiseid.
Talvisel tantsupeol tasub mõelda ka õigetele pealisriietele. Kandis ju talurahvas ka talvisel ajal rahvarõivaid, sinna juurde kuulusid ikka pealisriided, mitte pontšod või joped.
Lihulast konverentsile sõitnud Eda Aavik oli korraldusega väga rahul. “Ega ma ise väga palju käsitööd teha ei jõua, ikka mõtled, et kui ükskord pensionile jään… Aga ma naudin käsitööd ja seda seltskonda, kes siia on kogunenud, see on tõeliselt inspireeriv. Tore, et üha rohkem pööratakse tähelepanu rahvarõivaste valmistamisele ja kvaliteedile.”
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juhatuse esimees Liivi Soova võttis kõneldud teemad oma ettekandes kokku ja leidis, et netis võiks olla rohkem infot rahvarõivaste kohta, ka ingliskeelsena. Meie oma rahvarõivaste tegijad võiksid rohkem suhelda, et oleks ülevaade nende tegevusest. Eesmärk on ju, et toodang oleks kvaliteetne ja oskused antaks üle põlvest põlve.
Varasemalt on rahvarõivad olnud inimeste igapäevased riietus-
esemed, kuid tänapäeval kasutatakse neid enamasti pidulikel sündmustel. Olgu siis pulmad või ristsed, leeripäev või juubel. “Mida rohkem me rahvariietest räägime, õpetame kursustel nende valmistamist, seda enam oskavad meie inimesed rahvarõivast väärtustada. Rahvarõivas on töömahukas, väga kallis, aga mõelda tuleks rohkem sellele, et me ei tee seda ainult endale, vaid see antakse edasi järeltulevatele põlvedele – nii rõivas kui teadmised nende valmistamisest,” lisas ta.
TASUB TEADA
Huvitavaid fakte välisriikide ettekannetest
- Soomes tähistatakse 5. augustil rahvarõiva sünnipäeva, mil rahvarõivaid kandvad inimesed kogunevad parkidesse piknikule.
- Norras on 60% naistel olemas oma buna’d, nagu nimetatakse seal rahvarõivaid tänapäevases modernses kontekstis. Lisaks on Norras oma rahvarõivapolitsei, kes jälgib, et rõivad oleks valmistatud õigetest materjalidest, ei kasutataks vale tehnikat, vaid jätkataks traditsioonilist teed.
- Islandil kantav upphlutur oli algselt kasutatav aluspesuna. Enne 1900ndaid hakati seda kasutama pealisrõivana ning umbes 1910 sai see tänapäevase välimuse. Upphlutur’it hakati täieliku kostüümina kandma 1960. aastatel.
