Maailmas ei ole 1,2 miljardil inimesel võimalik kasutada käimlat, nad peavad asjal käima näiteks põõsa taga või veekogudes. Lisaks ebamugavusele põhjustab korralike sanitaartingimuste puudumine tõsiseid probleeme – ligi pooled arengumaade elanikest kannatavad erinevate haiguste käes, mida saaks ennetada kätepesu ja tualettide ehitamisega.

Arvatakse, et 88% kõhulahtisuse juhtumitest on seotud saastatud vee, puuduliku hügieeni ja sanitaartingimustega. Need viivad hauda umbes 1,5 miljonit inimest aastas ja 4000 last päevas.

Käimlate puudumine tekitab eriti suuri probleeme naistele, kes ei tohi kultuurilistel põhjustel paljudes maades avalikult põllul pissil käia, öösel üksi väljas käimine teeb nad aga haavatavaks seksuaalsetele rünnakutele. Tüdrukud ei saa aga käia koolis, sest seal pole tualette.

Kõige rohkem on korralikest sanitaartingimustest puudus Lõuna-Aasias ja Sahaara-taguses Aafrikas. Oma olulisuse tõttu on puhta vee- ja sanitaartingimuste parandamine ka osa riikidevahelisest arengukoostööd puuduvast kokkuleppest ehk aastatuhande arengueesmärkidest. Nende probleemide lahendamine aitab kaasa ka vaesuse vähendamisele ja tervematele eludele.

Arengukoostöö raames on 14 aastaga ligipääsu puhtale veele saanud 2,1 miljardit inimest. Peaaegu sama palju (2 miljardit) on saanud ka kempsud. On välja arvutatud, et iga vee ja sanitaartingimuste parandamisele kulutatav euro toodab tagasi kaheksa eurot. See tuleb vähenenud ajakulust, suurenenud tootlikkusest ja väiksematest tervishoiukuludest.