Rästikukindad ja Kihnu Chanel
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit kuulutas 2012. aasta oktoobris välja konkursi “eesti-maa-villane”, nüüd on silmapaistvamad tööd valitud, ning neil, kes ise konkursil ei osalenud, võimalus teiste näpuosavust imetleda.
Teeme siin väikese ülevaate näitusele jõudnud töödest. Eesmärk ei ole esile tõsta parimaid, vaid pigem on nüüd aeg nautimiseks ning ideede ammutamiseks. Eks ole ju igal esemel oma saamislugu, nii pühendamegi selle loo usinatele autoritele ning nende valmistatud esemetele.
Jätame fotode juures toonitamata esimesed, teised ja kolmandad kohad − huvilised leiavad infot Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu kodulehelt. Konkursile esitati ligi sada tööd, näitusele valiti 40.
Vildivaip. Mareli Rannap.
Vaip on valmistatud mosaiiktehnikas ja mustrina on kasutatud Saaremaa Püha kihelkonna kirivöö mustrit. Kui vanajumal maailma lõi, viskas ta ülalt taevast paelajupi maha. Üks ots jäänud merre, teine maale. Paelajupp kukkunud sedaviisi pooleks. Sellest poolest, mis kuivale jäi, sigisid ussid, teisest poolest tulid angerjad. Sellel vaibal ongi mustal mullal vonklevad ussid ja angerjad, kes end igasugustesse asenditesse keeranud. Neid võib Saaremaal looduses leida vägagi tihti.
Vaip on tehtud Saaremaa lammaste kasvatatud ja kohalikus villatööstuses toodetud kraasvillast. Viltimine ei ole küll eestlastele omane, kuid kuna viimastel aastatel on vildile rohkem tähelepanu pööratud, pakun välja idee teha vildivaipu ka tänapäeva kodudesse. Vildivaip on hästi soe ja sellises mosaiiktehnikas ka väga vastupidav. Inspiratsiooni sai autor Piia Ranna raamatust “Eesti kirivööd”.
Niplispitsist sall. Kristiina ja Priit Halberg.
Salli kujundas ja õmbles kokku Kristiina, niplispitsi tegi Priit. Inspiratsiooniallikaks on 2012. aasta augustis toimunud Haapsalu pitsipäev.
Sall on valmistatud Haapsalu salli traditsioone – mustrit ja materjali järgides. Eeskujuks on nn hagakiri. Salli põhimaterjal on peenvillane lõng, kontuurniit on kolmekordne täisvillane lõng. Salli keskosa koosneb kümnest ligi kahe meetri pikkusest ribast, mis on eraldi niblatud ning siis kokku õmmeldud. Neid ümbritseb Haapsalu sallile iseloomulik äär, mis on samuti eraldi niblatud ja siis salli külge õmmeldud. Salli valmistamiseks kulunud tööaeg mustri valmistamisest kuni pitsi kokkuõmblemiseni on 875 töötundi. Salli mõõtmed on 102 x 214 cm.
“270 taskut”, Anne Kolk.
Palju aastaid tagasi paluti Anne Kolgil kirja panna kanga rakendus villasele vaibale, mille eeskujuks oli Muhu vanast riideaidast leitud räbaldunud villase teki tükk. Tegu oli seotud topeltkangaga, kus tekkisid põnevad taskud. Juba siis tärkas mõte: kududa tekk ja peita taskutesse midagi head.
Mõni aasta tagasi kudus ta endale esimese taskutega villase teki. Igasse taskusse peitiski midagi head ehk peotäie sooja lambavilla.
“Magan selle tekiga nii talvel kui suvel ja vill reguleerib temperatuuri. Olude sunnil on vahel tulnud magada ka sünteetilisest materjalist teki all, kuid välja puhata ei ole saanud. Pole paremat saare lamba villast! Nii kudusin endale jälle uue teki. Tupsutasin mere- ja kadakalõhnalise villa taas lahkeks ja kudusin selle elu jooksul järele jäänud värvilistest lõngadest taskutesse. Kui 270 taskut olid kootud, sai silm ja süda rõõmsaks, meel ja mõte mõnusaks, hing ja ihu kallistatud,” selgitab Anne.
“Mehele”. Alliki Oidekivi.
Muistsed Muhu mehed olid väga edevad. XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Muhu meeste vatid (kampsunid) olid värvilised, kaunistatud nii koe- kui heegelkirjadega. Alliki tehtud kampsun on masinal kootud, kuid traditsioonilise Muhu meeste vati nupilist kudet meenutavas koes.
“Valisin meid ümbritseva värvikireva tasakaalustamiseks tagasihoidlikuma värvi, aga kaunistamiseks kasutasin vana eeskujul keerukordi ja mustrilist kudet ning vikeldust varrukaotstes ja allääres,” selgitab Alliki.
Masintikandiga kaunistatud esiosa ja küünarnukilapid on Alliki täiendus traditsioonilistele võtetele.
“Olemine I ja II”.
Kersti Habakukk-Aaslo: “Elu, elulugu, minemine-tulemine-kulgemine − see kõik kokku on olemine. Me kõik oleme teel. Vill on soe materjal, mis laseb end hästi vormida ja endaga mängida. Vill elab. Mustrid ja mõtted tulevad kui iseenesest soojast seebiveest ja pehmest villast käte all.
Gladiaatori saunamüts. Kaur Kukkur.
Inspireerivaks eeskujuks leidis Kaur sobivat Vana-Rooma gladiaatori võimsate joontega kiivri.
“Detailsust ning funktsiooni lisab liigutatav visiir, millega saab saunas kuumusekaitset oma äranägemise järgi reguleerida. Lisaväärtusena ei jää visiir sel juhul ette ka värskendava märjukese võtmisel. Tulemus sai igati praktiline ning seltskonnas pakub alati pikalt kõneainet. NB! Kiiver ei ole sertifitseeritud liiklusameti poolt ega kõlba kasutamiseks liikluses,” hoiatab Kaur Kukkur.
“Kirikinda uus elu”. Riina Piir.
Inspireeritud Eesti Rahva Muuseumi kogus olevatest labakinnastest, mille kohta Riina jutustab nii: “Olen tähele pannud, et kipun talvel alati inimestel käes olevaid käpikuid vaatama. Silma jäävad vanemad mustrid, mis on suure mustrikorra ja peenikese lõngaga kootud. Kahjuks on aga meie tänavapildis see vaatepilt väga kesiseks jäänud. Kodukandi, Viljandimaa kindakirju uurides leidsin, et on olemas kaks täiesti sarnast kindakirja.
Lapse kaisulammas. Aire Kapstas.
Kiik. Kersti Pook.
Lammas on valmistatud mohäärist, täidetud villaga, kaelas punutud pael.
Lambuke istub kiigel, mille autor on Kersti Pook. Idee kiige meisterdamiseks sai ta oma lastelt, kellele meeldib olla koos ja teha sarnaseid tegelusi, mida keegi juba teeb. “Ühel vihmasel suvehommikul kuulsin oma pere pisemaid lapsi isekeskis arutamas, kuidas saaks suveköögis kiikuda ning milline peaks kiik välja nägema. Palusin abikaasal mulle teha puust istelaud, mille katsin märgviltimise tehnikas villaga,” jutustab Kersti.
“Rästikukindad”. Maarja Jõevee.
ju kindad kodust minnes vöö vahele.
“Kihnu Chanel”. Kersti Loite.
Selles töös on kokku saanud Kihnu meeste troi ja naiste sitsjakk.
“Hundilugu”. OÜ Kangi Tekstiil.
See nimetus ühendab endas kaht kangakudujat − Vivika Soppi ja Nataliya Sukhorukovat.
Tegu on kangastelgedel kootud suurrätiga. Rätik on kootud labases tehnikas, lambad põimitud pärlpõimes, seejärel vanutatud, lisatud natuke nõelviltimist ja tikandit.
Rätik räägib kandjale oma lugu, see võib olla erinev vastavalt kandja soovile ja iseloomule. Igaüks saab valida endale sobiva pealkirja, näiteks: “Hundid söönud, lambad terved”, “Hunt viib karjast ikkagi kõige parema lamba”, “Kus hunt saab, sealt hunt sööb” või siis mõelda välja päris oma loo.
XXI sajandi Viru-Nigula sõba. Helen Kaskema.
Helen Kaskema: “Sõba on inspireeritud Lõuna-Eesti (Hargla) ja Setumaa sõbadest. Toimse osa mustri valisin sellise, mis võimaldas töö mahtumise telgede alla ja mis lihtsalt
meeldis.
Sõba kavandamisega samal ajal ilmus raamat “Lapilised vööd”. Raamatuga tutvudes jäi silma, et üldiselt Läti piiriäärsetelt aladelt pärit tehnika on esindatud ka Põhja-Eestis −
Viru-Nigulast pärit vööga. Selle mustri kasutamine tundus ainuõige, sest Viru-Nigula on minu sünnikoht.
See on kui omamoodi topeltrännak ajas ja ruumis, sest saatuse keeruliste käikude tõttu olid emapoolsed esivanemad pärit Oravalt.
Ootamatult ja ette kavatsemata oli valmimas minu jaoks tähtis ja tähenduslik riideese.”
- Konkursi “eesti-maa-villane” võidutööde näitus rahvakunstigaleriis (Pikk 22, Tallinn) jääb avatuks 1. juulini. Kel pole kuidagi võimalik seda külastada, siis Liivi Soova sõnul valmib ka tänavu võidutöödest kataloog, seda esitletakse mardilaadal.
I preemia
- “270 taskut”. Anne Kolk, Kuressaare.
- “Hämarikuliblikas”. Merle Suurkask, Harjumaa.
II preemia
- “Valge daam”. Kristiina Halberg ja Priit Halberg, Tallinn.
- “Mehele”. Alliki Oidekivi, Muhu vald, Saare maakond.
III preemia
- “Kindakampsunid, Läänemaa”. Kersti Loite, Rakvere.
- “Rästikukindad”. Maarja Jõevee, Läänemaa.
- Täpsem info konkursist ning võidutöödest: www.folkart.ee.
