Satsisallidest väärikate pitsideni

Käsitööliidu juht Liivi Soova demonstreeris oma ostu – piimapakkidest valmistatud kotikest. Foto: Pille Hermann

Käsitöökirbukalt leidis nii käsitööd kui ka vahendeid, millega seda teha.

“Käsitöökirbukas” – silmasin sellist kuulutust mardilaadal. Jätsin meelde märksõnad Tallinna Rahvaülikool ning 26. november, et hiljem korraldajate kodulehelt täpsemalt lugeda. Mõni päev enne kirbukat sain sõbralt vaimustusest pakatava kirja: “Vaata, mis ma leidsin, lähme ka! Seal on kindlasti lõnga ja vardaid ning muud toredat.”

Tõesti, Tallinna Rahvaülikool, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit ning MTÜ Rahvarõivas olid võtnud vaevaks korraldada käsitöökirbuka.

Väärt idee – viia kokku inimesed, kes esemeid ja vahendeid enam ei vaja ning need, kes tunnevad, et just paar lõngakera ning ribake pitsi muudavad päeva täiuslikuks. Rääkimata veel toredatest taaskohtumistest.

Meeldiv üllatus oli see, et kauplemas ei oldud vaid lõngade, varraste ja villaste sokkidega. Leida võis käsitöövahendeid (sh nõukaajast pärit), pitse, sõlgi, raamatuid, heegelpitsidega köögirätikuid.

Sain tunda ka kaotusevalu! Kui sul ikka nina alt ostetakse rõhknööbid ära! Mis tähendab seda, et rohkem ei ole, aga mul on just neid õhtul salli meisterdamisel tarvis. Ei muud, kui et järgmisel korral tuleb käbedam olla.

Ja vaist ei vedanud alt, sellises kohas tuleb varakult kohal olla, et ikka kogu melust – nii kaubast kui ka kauplemisest – osa saada. Nüüd on minu varasalves peen vabrikupitsist krae ning rišeljöötikandis laudlina. See viimane on käsitöö, millele lisavad väärtust paar koiauku. Ja lõnga ma seekord tõesti ei ostnud! Jääb vaid üle korraldajatelt küsida: millal järgmine toimub?

 

Konkursil "Eesti kauneim maakodu 2017" osalemiseks täida järgnevad väljad:

Kontaktid:



Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare