Täiuslikkusest tulvil Türgi 10.
Kekoval saab ühendada türkiissinises meres ujumise ja päikese käes peesitamise ajaloolistel radadel käimisega. Saarel asub iidne Simena, mida kutsutakse uppunud linnaks, sest suurem osa sellest on maavärinate tagajärjel vette varisenud. Simena piirkond oli omal ajal sadamaks paljudele Vahemere veeliikuritele. Saar varjas tuulte eest ning randumine oli turvaline.
Praegu näeb Kekova ranna ääres vapustavaid pilte uppunud majadest, vundamentidest, sarkofaagidest. Vesi on nii sillerdav ja selge-selge ning on tunne, nagu võiksid seda muistset aega käega katsuda.
Jahisõit oli mulle üks suuremaid elamusi. Olen palju näinud piltidelt, kuidas türkiisroheline-sinine vesi lööb laksu vastu kivist randa, kuid mitte kunagi varem seda oma silmaga näinud. See pilt oli meeliülendav.
Koht, kus aeg peatub
Kekova saare vastas oli muistne linn Teimussa. Praegu on seal armas külake, mis kannab nime Kaleköy. Siin saavad jahid randuda ning inimesed puhata ja kohvikutes keha kinnitada. Kogu küla on vastu mäekülge ja otse mere ääres ning jätab ülimalt romantilise mulje.
See on koht, kus pikemalt puhates aeg peatub – hommikul tood sadamast värsket kala või lased seda kohalikel valmistada, saad jalutada vana kindluse varemetel, kivist randa katvate sarkofaagide vahel ja mere poolt auklikuks uhutud kaljudel.
Praegu on Kekova ümbruses keelatud sukelduda ja isegi ujumine on karistatav. Ujuda saab mõned abajad eemal, kuhu ka meie jaht suundus. Seal anti kogu seltskonnale aega end vabalt tunda. Tunniajane kosutus Vahemeres oli otsekui palsam päikesest põlenud kehale ja väsinud jalgadele.
Samas pole Vahemeres ujumine just kõige meeldivam. Vesi on jubedalt soolane ning silmi ei saa üldse lahti hoida, kohe hakkavad kipitama. Kui soolast vett kurku tõmmata, siis võib kindel olla, et vastikustunne ajab oksendamiseni läkastama. Õnneks oli jahil ka dušš, kus sai kohe end värskendava veega üle loputada.
Tagasiteel näitas aga loodus oma võimu ja seda, kui kiiresti võivad kliimaolud mere ääres muutuda. Ootamatult algas torm, mis tuli otsekui eikusagilt. Taevas tõmbus mõne minutiga pilve ja meretuul hakkas üha võimsamalt puhuma. Laine muutus suureks ja väikesel jahil olles oli ikka tükk tegemist, et kuskilt kinni hoides jalgadel püsida.
Veel külastasime samal päeval iidset kaljulinna Myrat. Ajal mil Lüükia piirkond võimsust kogus, oli Myra siin suurim linn. Praeguseks pole säilinud rohkem kui mäeveerul olevad kaljuhauad ja amfiteater.
Kaljuhauad ongi need, mis tõmbavad enim tähelepanu. Iidsel ajal maeti inimesed mitte maa alla, vaid sarkofaagidesse. Myra kaljuhauad on nagu sarkofaagid, mis raiutud otse kivise mäe sisse. Haudade sissekäigud on kui väikesed templi sissekäigud – kaunistuste ja bareljeefidega. Mida suurem ja uhkem perekond oli, seda suurem koobas. Mida kõrgemal mäe otsas, seda lähemal taevale ja seega ka lähemal jumalale ning taevasseminemisele.
Kohe kaljuhaudade kõrval asus järjekordne amfiteater. Neid vist ehitati vanasti igasse vähegi kobedamasse linna. Rahvas ju tahtis tsirkust ja leiba. Ja kui leiba ei olnud, siis tsirkust sai ikkagi. Kui ikka ovatsioonide saatel inimliha lõvidele ette ei aetud, siis polnud asi ka midagi väärt.
Myra amfiteatris asub üks tähelepanuväärne kujuke – Kleopatra topless-skulptuur. Sellele ei olekski ehk nii palju tähelepanu pööratud, kui kujuga poleks seotud uskumus, et kui meesterahvas kahe käega Kleopatra rindasid katsub, tuleb tema perre kõikvõimalikku õnne, kõige rohkem lasteõnne. Naised seevastu ei tohtinud katsuma minna.
Ilmekad reklaamtahvlid
Teatri kõrval vedeles lademetes maas suurtest kividest tahutud näoreljeefe. Ilmed olid väga erinevad – naeratavad, imestavad, nukrad, üllatunud, õnnelikud. Selgus, et vanasti pandi selliseid kivinägusid teatri sissepääsu juurde, et inimesed teaksid, mis sorti etendusega parasjagu tegemist tuleb. Tolleaegne versioon tänapäevasest teatriplakatitega infostendist.
Päeva lõpetasime Saint Nicholase kiriku külastamisega, mis asus Myra lähedal Demre linnas. Õigupoolest ongi Demre kasvanud välja iidsest Myrast.
Jutud Lapimaa jõuluvanast löödi siin pihuks ja põrmuks. Nimelt on Püha Nikolaus tänapäevase jõuluvana algkuju. Et ta saatis korda imetegusid ning hoolitses vaeste inimeste eest ja abistas raskes seisus lapsi, siis nimetati teda ka Nikolaus Imetegijaks.
Saint Nikolaus oli Myra linna piiskop ja levitas ristiusku nii kogu Lüükias kui kaugemalgi. Teda peetakse meremeeste, kaupmeeste, vibuküttide, laste ja tudengite kaitsepühakuks. Paljudes kristlikes riikides tähistatakse Püha Nikolause päeva 6. detsembril (meil nigulapäev) lastele mõeldud festivalidega ja kingituste toomisega sõpradele.
Kuigi Püha Nikolause kirik on pisike ja tagasihoidlik, on see giidi väitel maailmas üks kristlaste kõige massilisema külastusega paiku. Kirik tundus olevat pooleldi maa alla vajunud, maapinnast kõrgemal asusid vaid seinte ülemised osad ja katus. Kirikusse me ei kippunud, see oli nimelt üsna kallis lõbu ja ega meiesugustel paganlikel puudekummardajatel olnudki seal midagi teha. Küll aga nühkisin ma puhtaks kiriku õuel asuva Nikolause kuju postamendil oleva väikese Eesti lipukese. Seal oli veel paljude maade lippe, kuid Eesti lipp jäi pärast meie käiku rõõmsasti särama kui üksik täht lõunataevas.
Sõites õhtul mööda “lõbusat maanteed” – nii nimetas giid mereäärset kaljuveerel looklevat teed, vesjolaja doroga –, muutus meel kurvemaks. Oli läbi saamas üks mu suurimaid elamusreise. Türgi kummutas paljud eelarvamused ja näitas, et sealsed inimesed on avalad, vahvad, abivalmid, sõbralikud ja hea huumorimeelega. Riik täis ajalugu ja rännuradasid, eri uskude häll. Templid täis muistset aurat ja linnad ning külakesed täis inimesi, kes seda kõike edasi annavad. Sajandist sajandisse, põlvest põlve.
