Täiuslikkusest tulvil Türgi 6.

Mäest alla tagasi sõites tegime jalamil peatuse ka kuldse Neitsi Maarja skulptuuri juures. Räägitakse, et eriti usklikud inimesed võtavad ette lunastuse teekonna, läbides kolmekilomeetrise tee sellest kujust kuni mäe otsas oleva kabelini põlvili. Kui see katsumus on läbitud, siis võivat end täielikult puhastatuks pidada.

Algus 22. aprilli Maalehes

Efesoses tabas meid esimese hooga ehmatus. Algul paistis, et tegu pole üldse mingi suure ja võimsa antiikse linnaga ja tekkis tunne, et kas siis selleks ärkasimegi kell kolm öösel, et näha mõnda maha asetatud raidkivi, kahte püstiseisvat sammast ja tillukest amfiteatrit. Pealegi olime eelmisel päeval päev otsa päevitanud ning väljas oli kõvasti üle 30 kraadi sooja.

Päike paistis lagipähe, polnud mingit võimalust varju minna. Higi lahmas meeletult, varvasplätudes jalad kõrbesid, jook oli ühe hetkega soe ja kohe ka otsas. Ja sellises situatsioonis kultuurilise elamuse asemel paar kivi ja katkised sambad? Võite ette kujutada, mis tunne oli.

Kuid siis hakkas linn järjest nagu maa alt välja ilmuma. Kuna linn nagu keerduks ümber mäe, siis ei olnudki algul võimalik näha, mis järgmise mäenuki taga asub. Ja see vaatepilt, mis avanes, oli muidugi võimas.

Luksuslik kanalisatsioon

Efesose asutas Vana-Kreeka joonlaste hõim XII sajandil enne Kristust. Umbes samasse aega langevat ka Trooja sõja toimumisaeg.

Oletatakse, et linn ehitatigi pärast Trooja sõda kreeklaste kindluseks. Ajapikku sai Efesosest majanduslik keskus, kus elas 250 000–260 000 inimest. Linnas olid uhked majad ja suured templid. Juba tänavate laius näitab suursugusust – ruumi siin kokku ei hoitud.

Üks muljetavaldavamaid vaatamisväärsusi oligi umbes poole kilomeetri pikkune ja kümmekonna meetri laiune iidne peatänav, arvestades, et iidsel ajal olid linnade tänavad üldiselt pigem kitsad. Kunagi olid peatänava ääres ka marmorist sammastikud, kuid neist on vähe säilinud.

Tänav langes vaikselt mööda mäe äärt allapoole ning õhkas suursugusust, mis siin omal ajal valitses. Tänava ääres olid lagunenud templid ja saunad, kus kõrgseltskond elas ja ihu haris. Juba antiikajal oli terve linn varustatud puhta veega, seal oli umbes 47 kilomeetri pikkune vee- ja kanalisatsioonisüsteem. Nüüd aga nägime ainult rohtunud mäekülgi ja templite jäänuseid, vaid mõnes kohas võis aimata kanaleid või tunneleid, kus kunagi voolas vesi.

Latrin ehk iidne välikäimla nägi välja nii, et suurte marmor­plaatide sisse olid raiutud augud ning ju seal siis istuti kõrvuti reas. Ühes reas oli oma kümmekond auku ning see meenutas natuke meie veneaegsete bussijaamade peldikuid, kus kah augud põranda sees. Ainus vahe, et sealsed käimlad võimaldasid nn marmorpingil istumist, ei pidanud kükitama. Kogu kraami, mis ülevalt kukkus, viis plaatide all voolav ojake kohe ka kanalisatsiooni. Kusjuures vee pealejooks oli pidev. Milline luksus! Oma vanematekodus käin veel XXI sajandil kuivkäimlas...

Vana aja inimesed olid ilmselt suured puhtusearmastajad. Tänavaääred olid täis eri suurustes saunu, kus ülikud lõõgastusid. Vaesemale rahvale oli see muidugi luksus. Lihtrahvas elas väljaspool kindlusemüüre, tegi põllutööd ja varustas linna toiduainetega.

Linnaväravaga algava peatänava teises otsas oli marmoriga kaetud keskväljak, mille ääres Celsuse raamatukogu. Celsus oli Rooma senaator ja Aasia provintsi kuberner.

Raamatukogu oli antiik­aja suurimaid, seal hoiti umbes 15 000 ühikut ürikuid ja raamatuid. Ja suurim ei olnud see vaid raamatute hulgalt, vaid ka ehituslikult. Seinaorvades trellide taga oli näha tööriistu, mida vanasti kivide raiumiseks ja marmori lihvimiseks kasutati. Ning keerulisi masinaid – iidse aja kraanasid –, millega tõsteti mitmetonniseid kive üksteise peale.

Maasse vajunud linn

Efesoseni ulatus kunagi ka meri, siin asus tolle aja üks suurimaid sadamaid. Kunagisest sadamast algav tänav viis mäeküljele, kus avanes ahhetamapanev vaatepilt – meie ette kerkis meeletult suur amfiteater. Elukaaslane, kes on Roomas Colosseumis käinud, ütles, et Rooma amfiteater oli selle kõrval kui pisike mudel.

Amfiteatrite võlu ongi selles, et nad on nii sümmeetrilised ja suursugused. Nad peegeldavad suurt vaeva, higi ja verd, mis on kulunud nende ehitamiseks, aga ka kangelaslikke võitlusi ja võistlusi, mis siin areenil peetud.

Areeni ääristavad lõvide koopad ning võitlejate areenile minemise võlvid. Kas suudab keegi üldse ette kujutada, mis tunne on seista areenil, kui igast küljest lähenevad lõvid ja 25 000 häälekat pealtvaatajat karjub ovatsioone?

Efesoses asub ka jahi- ja viljakusejumalanna Artemise tempel, mille sammastik on langenud nii süütamise kui ka maavärinate ohvriks. Kuigi koguni Aleksander Suur on üritanud templit uuesti üles ehitada, on varemed ajapikku siiski väsinud ja üha enam maasse vajunud.

Praeguseks on templist alles vaid meetri-paari pikkused maast välja ulatuvad sambaotsad ning üks pikem kokku pandud sambatükk, mille otsas toonekurg parajasti pesa ehitada nokitses. Efesose linn ise olevat samuti umbes 70% ulatuses maa all, ajapikku kuid järjekindlalt vajub see iidne uhkus maasse.

Kõikjal neis antiiksetes paikades oli näha ohtralt kasse ja koeri. Ilmselt olid nad hulkuvad, sest mingit sihti nende lonkimisel või peesitamisel ei olnud. Keegi ei paistnud huvituvat nende toitmisest ega nende eest hoolitsemisest. Vanadest jutustustest on meelde jäänud, et nii kasse kui ka koeri peeti hulgaliselt templites ja jumalate kodades.

Seega võis vabalt olla tegu kõrgest soost koduloomade järeltulijatega, kes sajandist sajandisse on ainsaina üle elanud maavärinad, sõjad ja rahvaste ränded. Huvitav oli jälgida, kuidas need eri liiki karvapallid vedelesid süüdimatult templisammaste vahel või lonkisid, keel suust väljas, rahvamassiga kaasa.

Järgneb