Ja kus kasvab puuvill, seal on terve linn üles ehitatud ainult tekstiilitööstusele. Sama on muide ka köögiviljandusega. Kui mägede vahel või mere ääres on soodsad mullad, mis sobivad tomati, kurgi ja muu taolise kasvatamiseks, siis tehakse seda seal massiliselt.

Türklaste tekstiilile tuleb aga au anda. Kui oled ikka sajandeid mingeid asju tootnud, siis peadki olema selle ala proff. Imestama paneb vaid see, et Türgis tehakse endiselt paljusid asju käsitööna, kuid see on siiski odavam kui Eestis masinatega tehtu.

Oooh, kõik need linad, tekid, padjad, rätid... Silme eest võtab kirjuks ja pakutav on tõepoolest eriline. See on puhas ja naturaal­ne. Ehtne ja siidine.

Üks sõbralik kohalik töötaja näitas ka, kuidas kõik see valmib. Ta töötas vaheldumisi ketrusmasinal ja kangastelgedel. Rääkisime, et ka meie esiemad valmistasid samal moel riideesemeid ja vaipu, kuid et nüüd tehakse kõik masinate abil. Ta ütles, et ka neil tehakse palju juba masinatega, aga siiski on ka käsitööl endiselt suur roll.

Seda oli ka esemeid katsudes tunda. Türgi saunas anti külastajatele kõigepealt suur saunarätik, mis oli nii pehme ja mõnus, et tahtsin seda endale. See ei ole midagi sellist, nagu meie poodides müüdavad froteerätikud, karedad ja ajapikku pulstuvad.

Hiljem selgus, et neidsamu sinipunaruudulisi rätikuid müüdi Türgis pea igas “supermarketis”, kolm tükki maksis viis dollarit. Nii et – kui keegi on sinnakanti minemas, soovitan soojalt osta. Küsisime ka, miks muid värve ei ole. Öeldi, et sinine ja punane on Türgi värvid, nende traditsioon, ja et muid värve ei ostetagi.

Selle päeva viimane külastuskoht oli Pamukkale piirkonna veinikelder. Türgis tehakse viinamarjaveine ja puuviljaveine, nii naturaalseid kui ka piirituse baasil. Tõelise maitseelamuse saime granaatõunaveinist. See on Pamukkale piirkonna firmamärk ja tõesti hea.

Järgneb