Puuvillakindlus

Pamukkale tähendab türgi keelest tõlgituna puuvillakindlust. Pamukkale kalju on sajandite jooksul tekkinud, peamiselt kaltsiidimineraali sisaldav võimas mäemoodustis. Juba aegade algusest, pärast maakoore lii­ku­misi on seal maa seest välju­nud mineraale täis termaalveed.

Termaalvee allikatest väljub koos sooja veega kriidilaadne mineraal, mis on aastasadu mäeküljele kinnitunud. Vesi sisaldab ka palju kaltsiumi ja vesinikkarbonaati ning muid tervistavaid mineraale. Niimoodi on see “kindlus” kasvanud ja kasvanud, kolme sentimeetri kaupa aastas, olles nüüd juba peaaegu kolme kilomeetri laiune ja umbes 160 meetri kõrgune.

Sekundis väljub allikatest 250 liitrit kuuma vett. Kahjuks on allikad hakanud kuivama. Meie nägime veel vaid kolme allikat toitmas mäge oma mineraalidega. Seetõttu on rangemaks muudetud ka turvarežiimi. Kui varem sai basseinide kaskaadides ujudagi, siis nüüd ei ole lubatud seal isegi paljajalu sees käia. Kui keegi sinna läks, tõstis turvamees vile ja kutsus pahareti korrale.

Ülejäänud osa kaljust on jalutamiseks täiesti vaba. Ja jalutada võib seal tundide viisi. Aeg lihtsalt seisab sealses lummuses. Hea on istuda mäest alla viiva allika süvendi äärel, jalad soojas vees. Kusjuures juba pärast viit minutit jalgade vees hoidmist oli jalakarvadele moodustunud imeõhuke, kuid nähtav valge kirme, mis näitab, et mägi tõesti kasvab.

Siin sulistas ka Kleopatra

Et vesi on väga mineraaliderikas, tunti seda paika juba antiikajal kui terviseallikaid. Mis haigusi kõik allikates ujumine ära pidi võtma: kõrge vererõhk, seedimismured, reuma ja muud liigesehaigused — kõik need saavad väidetavalt leevendust.

Tervistavate vete tõttu ehitati siia ka antiikne linn Hierapolis, mis sai kuulsaks paarsada aastat enne meie ajaarvamise algust ja muutus keskuseks, kuhu kogunesid arstid ja muud ravijad. Inimesed tulid siia ravile ja vanuripõlve veetma. Paljud ka surema — neile oli ehitatud rohkete sarkofaagidega nekropol.

Esimesel sajandil aga muutsid maavärinad linna varemeiks. Roomlased alustasid ülesehitust ja uus kuldaeg saabus kolmanda sajandi algul. Linnas olevat elanud isegi kuni 100 000 inimest, ehitati vabaõhuteater, gümnaasium, templeid, saunu ja muidugi kõikvõimalikke “meditsiiniasutusi”.

Tänapäeval on linnast järel vaid sammaste ja marmorist tahutud kivide hunnikud. Suuremas osas on säilinud üksnes antiikteater. Ning turistilõksuks on Kleopatra bassein oma tervistavate termaalvetega, kus ammustel aegadel väidetavalt see kuulus naine ise sulistamas käis.

Maapinda pidi aga jooksevad kilomeetrite ulatuses kivisse uuristatud endised sooja vee kanalid. Nende võimas võrgustik näitab, milline hiilgus siin on kunagi valitsenud ning kui suured meistrid olid inimesed juba muistsel ajal.

Kaunis ja kallis oonüks

Päeva teine pool möödus oonüksi töötlemise tehases ja vaibavabrikus. Oonüks on marmorilaadne kivim, erinedes viimasest selle poolest, et laseb valgust läbi. Seda kristallilist kvartskivimit kaevandatakse 600 meetri sügavuselt, seega hulga sügavamalt kui marmorit.

Oonüksit on saada väga paljudes värvides, vastavalt sellele, milliseid mineraale või metalle kivimitükk sisaldab. Valges
oonüksis on kaltsiiti, mustas rauda, smaragdpunases aga sardkivimit. Peamiselt on oonüksikamakad ja neist tehtud tooted mitmevärvilised, sest kivim on ju moodustunud muinasaegsest n-ö ühepajatoidust, kus oli ruumi väga erinevatele ainetele.

Töötlemata näeb oonüks välja nagu iga teine kivitükk, lihvituna aga kaunis ja särav. Kõik asjad olid väga ilusad, aga ka väga kallid. Korralikumat vaasi alla paari tuhande krooni ei saanud. Ostsime väikese armsa kanamunasuuruse muna oma pisikesse pessa, meie kodusse.

Vaibatehases sai aga näha maailmakuulsate kunstiteoste valmimist. Vaipu tehakse Türgis täielikult käsitsi, vähemalt selles tehases, kus meie käisime. Kõigepealt vaatasime, kuidas lõnga värvitakse. Kõik värvid on muidugi looduslike ainete ja taimede kokkukeetmisel saadud.

Edasi astusime ruumi, kus suures palis vee sees suplesid tuhanded puuvillaliblika kookonid. Kuna puuvillakiudu ei saa niisama kookoni küljest nokkides kätte, siis ongi vaja kookonid asetada vette. Sinna tuleb siis pista kammitaoline ogaline hark, natuke sulistada, ja juba jääbki iga ora külge imepeenike niidike kookonist.

Kui hark välja tõsta ja asetada kõrval olevale algketrusmasinale, koondub iga niidike teisega ja niimoodi vuristades tekibki niit. Aga kui soovida paksemat niiti või isegi jämedamat nööri, tuleb lihtsalt alguses hargiga natuke rohkem sulistada, et rohkem kookonite niiti külge jääks.

Järgneb