Kõige populaarsemaks ennustamise viisiks oli kuulamine kolme tee ristumiskohal. Ristteel on sügav sümboolika. Valides, millist teed pidi minna, võib jõuda täiesti erinevatesse kohtadesse ja järelikult võib saatuski olla erinev. Ent ennustamise ajal võis ilmuda ka tõeline “tee” teise ilma, mille tagajärjena teise ilma elanikud võivad viia ennustaja enda juurde. Selle vältimiseks oli terve kaitseabinõude süsteem.

Kõikjal oli kohustuslik, et ennustamine ristteel toimuks kinnise ringi sees. Lume peale pandi lamba-, lehma- või hobusenahk ja tõmmati selle ümber kinnine ringjoon. Sealjuures jälgiti, et isegi väike nahaserv ei ületaks maagilist ringi, kuna selles kohas võisid vaimud piiri ületada. Ringi maagilise jõu suurendamiseks joonistati see kas põletatud otsaga kepiga või terava asjaga (nuga, jahioda).
Seejärel pisteti nuga (eelistavalt leivanuga) maasse sellel kohal, kus ringjoon sulgus. Istuti ringis naha peale, pandi pea peale leivaviilukas ja kaeti end kattega: suvise sääsevõrgu, linase riidetüki või suure pearätiga, kuid kõige kindlamaks katteks peeti laudlina.

Eriti mõjus kaitsevahend oli ringi sisse võetud kass, kelle karvadele oli tehtud võimalikult palju sõlmesid: paha vaim ei saa teha kahju, kuni ei haruta lahti kõiki neid sõlmi. Kuulata võis nii üksi kui rühmadena, kuid osalejate arv pidi kindlasti olema paaritu (3-5-7).

Kui kuulati üksinda, ei tohtinud läheduses olla kedagi. Parim aeg ristteel kuulamiseks oli tund enne südaööd. Ennustajad hoidsid ringi sees üksteise väikesest sõrmest kinni, justkui tekitasid veel ühe sisemise ringi.

Häälte kuulatamine

Kui tüdrukule kuuldus kellukese helin või reejalaste krudin – ootasid ees pulmad. Ühisel kuulamisel püüti selgeks teha, millise maja juures katkeb krudin, sest seal elabki pruut. Tulevast meheleminekut tõestasid ka sammud – “peigmees tuleb” – millise maja juures ta peatub, seal elab pruut.

Kui majast kuuldus laulmine, tähendas see ühe seal elava poisi peatseid pulmi. Kui kuuldusid head hääled: laulmine, tantsimine, lihtsalt rõõmsad hääled, – peeti seda heaks märgiks kogu küla jaoks ja terveks aastaks. Kui maja ees kuuldus nutt, siis tähendas see, et seal juhtub häda. Kui nutmine ja karjed kuuldusid ebamäärases kohas, ootasid õnnetused (haigused, tulekahjud) ees paljusid külaelanikke.

Kirvelöögid või kolmekordne koputamine ennustasid surma – surnu jaoks tehakse kirstu või naelutatakse kirst kinni. Koerte ulgumine tähendas, et varsti juhtub tulekahju, vestlus ja hobuste sammud – tüli.

Ennustamine nääriööl

Ohtlikuks peeti ka tuleva aasta elusündmuste kuulamist öösel vastu nääripäeva tühjas elumajas. Rahvauskumuste kohaselt elasid neis majades igasugused paharetid. Just nende kahjulikule tegevusele omistati maja tühjaks jätmist vaatamata sellele, mis põhjusel pidid endised elanikud tegelikult maja maha jätma.

Eriti ohtlik oli viibimine tühjas majas öösel, seda enam uusaasta ööl. Seda teha söandasid vaid kõige hulljulgemad poisid. 7, 9 või 11 poissi leppisid eelnevalt kokku, kogunesid öösel nii, et keegi ei näeks ja läksid tühja majja. Seal istusid nad ringi ja võtsid üksteise väikestest sõrmedest kinni. Üks poiss hoidis kogu jõust teise käe väikese sõrmega uksehaagist kinni, et keegi ei saaks ust lahti. Arvati, et muidu võivad pahad vaimud tuulega vihinal sisse tungida või sisse tuua surnukirstu.

Seejärel pöördusid ennustajad teispoolsuse jõudude poole palvega saada kuulda kõike, mis neid ootab tuleval aastal. Kui näis, et katuselt libisevad lauad maha, tähendas see kellegi surma. Külvamise hääled ennustasid viljakat aastat. Ehitustööde müra – hööveldamine, raiumine, naelte sissetagumine – ennustasid tulekahju või tüli.

Peiu juuste värv ja ämma iseloom

Jõuluaja ennustamiste hulka kuulus samuti kuulamine rehe juures. Kujutluste kohaselt oli rehel oma kaitsehaldjas, kelle soosingust sõltus paljus majandusasjade edu. Rehe juures oli kombeks ennustada viljasaaki. Üks, kolm või viis inimest (üle seitsme ei tohtinud olla) istusid reheukse alla noaga tõmmatud ringi sisse, katsid end laudlinaga ja kuulasid: koputus tähendas, et tuleb hea viljasaak, ragin – vähe vilja, nutt – nälga.

Poolikus, katuseta majas kuulati peatalal. Kolmekuningapäeva varahommikul kuulati salaja oma või naabermaja akende all ja püüti majast kostvate häälte järgi kindlaks teha oma tulevast saatust. Samal eesmärgil võeti kleidisaba täis lund ja visati üles sõnadega: “Valge lumeke, kus on minu armas peiu? Seal, kus ta on, haugu koerana (või helise kellukesena)”. Pärast seda kuulati: kust poolt kuuldub koera haukumine (või kellukese helin), sinna läheb tüdruk mehele.

Pimedal vanaaastaõhtul läksid tüdrukud lauta lammaste aedikusse ja püüdsid neid kinni. Kui esimesena saadi kätte valge lammas, olid tulevasel peigmehel heledad juuksed, kui must – tumedad; lammas on pügatud – peigmees on vaene; pügamata – rikas. Tulevase ämma iseloomu selgitamiseks korraldasid tüdrukud ennustamise nn. nurisejaga. Veega pann pandi tulele: kui vesi hakkas keema järsult, tähendas see, et tulevane meheema on kuri. Või pandi veepotti kivi ja kivi peale natuke takku. Takud pandi põlema ja kaeti see kaanega. Kui vesi hakkas keema kiiresti ja mühinaga, oli tulevane meheema kuri ja riiakas, kui vaikselt – tark ja rahulik.