Taruvaik ehk proopolis – looduslik antibiootikum
Mesilased valmistavad taruvaiku põhiliselt taimede pungadelt, aga ka lehtedelt ja vartelt kogutud materjalist, lisades sellele süljenäärme eritist, vaha ja õietolmu.
Nõnda saadakse värvuselt rohekas, pruunikas või punakas vaigutaoline kleepuv aine.
Taruvaiku kasutavad mesilased kärjekannude puhastamiseks, desinfitseerimiseks, kõiksugu pragude täitmiseks, lennuava kitsendamiseks ja tarru sattunud kahjurite katmiseks. Näiteks kui tarusse peaks tungima hiir, siis nõelatakse ta surnuks ja kaetakse roiskumise vastu taruvaiguga.
Mesinikud kraabivad taruvaiku tarude siseseintelt, raamide ja vaheliistude pealt ning säilitavad õhukindlas anumas. On kogetud, et isegi tuhat aastat savikannus seisnud taruvaik on säilitanud pinnakihi all oma algsed omadused.
Taruvaiku ongi inimesed kasutanud aastatuhandeid nii raviks kui ka vaaraode mumifitseerimisel.
Kasutatakse sees- ja välispidiselt
Laias laastus koosneb taruvaik taimsetest valkudest ja palsamitest, vahast, eeterlikest õlidest ja õietolmust.
Rahvameditsiinis kasutatakse proopolist eelkõige tema antibakteriaalsete omaduste tõttu nina-, kurgu-, kõrva-, hingamisteede, eesnäärme- jm vaevuste leevendamiseks, samuti tuimastamiseks ja desinfitseerimiseks.
Proopolis takistab haigusetekitajate arengut, parandab haavu ja leevendab valu.
Taruvaik tõhustab ka vereloomet, eriti kui seda võtta koos meega.
Neid inimesi, kes taruvaigu suhtes allergilised, on inimkonnast vaevalt 3%, meeallergiat omavate inimeste hulk on märksa suurem. Samuti on hea meeles pidada, et nii nagu ükskõik millise ravimi puhul, ei reageeri kõik inimesed ka taruvaigule ühtmoodi.
Heikki Krimmi üks lemmikutest
Taimetark Heikki Krimm tunnistab, et kasutab taruvaiku väga paljude loodustoodete koostisosana.
“Taruvaik on ju keemiliselt väga mitmekesise koostisega, teadaolevalt on selles 247 ühendit. Seepärast ongi tema mõjuskaala nii lai.”
Krimmi sõnul ravib taruvaik kõige efektiivsemalt just põletikulisi protsesse – nii välis- kui seespidiselt. “Nahavigastused, haavandid, putukahammustused,” loetleb ta. “Searasva baasil olen teinud hea määrde roosi raviks, samuti olen ravinud troopilisi haavandeid. Kuna tegu on vaiguga, jääb nahale õhuke kilekord ning protseduuri ei pea liiga sageli kordama.
Seespidiselt aitab taruvaik igemeprobleemide, söögitoru, mao, kaksteistsõrmiksoole ja muude ärrituste puhul. On leitud, et streptokokid ja stafülokokid ei pea taruvaiguga kokku puutudes vastu üle kahe tunni. Seetõttu võib proopolist tõepoolest nimetada looduslikuks antibiootikumiks.”
Harilikult tehakse taruvaigust tinktuur, see peab sisaldama vähemalt 86% alkoholi, sest taruvaik väiksema alkoholiprotsendi juures ei lahustu.
“Hoopis parem oleks, kui avastataks võimalus, kuidas taruvaiku lahustada vees,” usub Krimm. “Sel juhul saaksid abi ka lapsed ning endised alkoholisõltlased, kes ei tohi enam alkoholi nuusutadagi.”
Uuritakse terves maailmas
Kuna taruvaiku on kasutatud ravikomponendina juba mitu tuhat aastat, siis uusi üllatavaid raviomadusi temas ei otsitagi. Ometi uurivad proopolist paljud teadusasutused üle maailma.
“Kõige suurem uurimiskeskus on Brasiilias,” teab Krimm. “Kindlasti uuritakse proopolist Hiinas, Venemaal – laialt üle maailma.”
Eelkõige otsitakse võimalusi ekstraheerida taruvaigust teatud aineid. “Näiteks on proopolises palju ühendeid, mis takistavad osaliselt kasvaja rakkude aktiivset paljunemist. Et neid komponente ravimitööstuse jaoks kättesaadavaks teha, ongi vaja õppida neid eraldama.”
