Sellistest küpsistest saab lihtsa vaevaga teha midagi tõeliselt magusat. Mäletan seda retsepti juba oma lapsepõlvest, oma vanaemalt. Meid, lapselapsi, pettis ta alati ära, öeldes, et nüüd hakkame šokolaadi tegema. See oli alati põnev ja teada oli, et pärast seda ei pidanud ka enam aeda kõplama või heinamaale riisuma minema.

Otsiti välja suur lusikas ja millegipärast on meeles, et segamiseks kasutas ta alati valget emailkaussi. Meie kogunesime tema ümber ja imetlesime, kuidas tal oli kannatlikkust teha küpsised imepeeneks puruks ning millise põhjalikkusega ta võid ja suhkrut vahustas, ikka käsitsi, ja alles seejärel segas kõik kokku. Siis surus lusikaga kogu kupatuse tugevasti kausis kokku ning viis sahvrisse tahenema. Ja kui see sealt välja toodi, lubati suisa lusikaga kausist endale sobiv suutäis õngitseda.

Eks selliste retseptidega ongi nii, et kokku segatakse just need ained, mis parasjagu on kodus käepärast ja tarvis ära kasutada. Kui põhikomponendid olemas, võib ju alati ise midagi juurde lisada, et uusi maitseid proovida. Hästi sobivad linaseemned, peeneks hakitud puuviljad, mooniseemned. Peaasi et kodus on küpsiseid, suhkrut ja võid, edasi on kõik juba loomingulise lähenemise küsimus.