Tegus tekstiilipäev vabaõhumuuseumis
Nii järgis ka SA Eesti Vabaõhumuuseumi Maa-arhitektuuri Keskus vana kommet ning kutsus huvilised kokku tekstiilipäevale, kus vaatluse all olid nii villased kangad ja esemed kui ka siid, puuvill ja linane tekstiil.
Räägiti sellest, kuidas vanu riideesemeid hoida. Tekstiilide kahjustustest ja kahjustajatest kõnelesid konservaatorid Liili Aasma ja Ruth Paas oma tööde näidete põhjal. Liili tutvustas lähemalt ka villa ja sellega tehtavaid töid ning põgusalt nõgest kui kiutaime, Ruth rääkis siidmaterjalist.
Kahjustunud tekstiilidest kõneldes tuli jutuks, kuidas neid muuseumis konserveeritud ja säilitatud on ning anti soovitusi, mida saaks sarnaste kahjustuste puhul kodus teha.
Samuti said kuulajad vastuse sellele, kuidas on kõige mõistlikum esemeid – näiteks seelikut, tanu või käerätti − kodustes panipaikades hoida ning mismoodi koduste vahenditega korrastada vanemaid ning väärtuslikke tekstiilist esemeid.
Kel kodus mõni vana ese, võis selle kaasa võtta ning spetsialistidelt nõu saada, kuidas selle eest hoolt kanda.
Lina oli peamine
Lina kasvatamine on tänapäeval küll unarusse jäänud, ehk vaid Mooste kandis võib veel näha helesiniste õitega linapõlde. Lina kasvatatigi kõige rohkem Lõuna-Eestis ning Mulgimaal, kuna lina armastab happelist pinnast.
Tänapäeval tehakse Eestis linast veel linaõli ning vähesel määral ka linavilti. Kuid nüüdki võib kodudest leida vanu käsitsi kootud voodilinu ning käterätte − oli ju lina peamine, millest tekstiile tehti. Sits oli uhkuseasi ning sellega kaunistati heal juhul varrukasuud − eks seegi oli märk, et neiu vanematel on natuke raha ning nad saavad endale sitskangast lubada.
Et ikka kogu kiud kätte saada, ei lõigatud lina sirbiga, vaid kitkuti käsitsi. Lina ei olnud ainult kehakatteks – see pidi aitama ka haiguste vastu. Nii usuti, et hambavalu korral tuleb piibu sisse panna linaseemneid ning neid tõmmata. Peavalu puhul tuli linase räti sisse panna linaseemned ning see siis ümber pea köita.
Takulõnga peretütred ei kedranud, seda tegid popsitütred. Linaluid kasutati savikrohvis, et ikka kogu materjal ära tarvitada ning midagi raisku ei läheks.
Tütarlapsele särgi selga saamiseks tuli külvata 3−4 toopi lina. Lina ning sellega seotud töid ja tegemisi tutvustas peavarahoidja Elvi Nassar. Huvilised said ka oma silmaga näha, kuidas linakiud varrest kätte saadakse.
Hoidke pilk peal
“Aeg-ajalt tasub oma vanadele esemetele silm peale visata − see aitab kõige paremini asjad korras hoida. Kui märkate midagi ebatavalist, saate kohe midagi ette võtta, et vältida asjade hullemat kulgu,” soovitab muuseumi konservaator Liili Aasma.
Enne kui rullis hoitud vana kanga pesusse panete, vaadake, millises seisus see on. Kui on hallituse märke, siis teadke, et need kohad võivad pestes katki minna. Kui kodus on mõni vana voodikate, ei pea seda ilmtingimata hoidma kapis varjul, vaid võib ikka vahel voodile tõmmata. Vältida tuleks vaid liiga päikesepaistelisi kohti, et päike eset ära ei pleegitaks.
Tänapäeval on muuseumid liikumas selles suunas, et säilitamisel olevaid esemeid alati ei taastata, vaid konserveeritakse ehk püütakse neid säilitada sellistena, nagu nad on. Mõnikümmend aastat tagasi olid põhimõtted veidi teised ning asju püüti sageli nii-öelda uueks teha. Katkised kohad asendati uutega, näiteks tikiti täis. Hetkel kasutatakse ühe võimalusena toestamist ehk dubleerimist, kus vanale räbalale tekstiilile seatakse toeks sobiv kangas, ja narmendavad augu- või rebendiservad kinnitatakse sidepistetega.
Liili Aasma: “Dubleeritakse eseme tagumine pool. Kodus on tingimused ja esemed teised ning seal võib vajadusel nõela ja niiti oma äranägemise järgi kasutada. Katkise piirkonna võib tugikangale ka vaid traageldada ning (vajadusel) spetsialisti poole pöörduda, kes juba oskab soovitada, kuidas eset parandada, hoida ja hooldada. Juba vanasti öeldi et, egas lapitud asi ole häbiasi, katkine asi on häbiasi.”
Külmaga putukate vastu
Tekstiilide sügavkülmutamiseks asetage need näiteks kilekotti, pigistage õhk välja (seda võib ka tolmuimejaga teha), sulgege teibiga ning asetage sügavkülma. Hoidke −30° juures kolm päeva, ning −18° kraadi juures tuleks esemeid sügavkülmas hoida seitse päeva. Külmikus tuleks tekstiilid asetada kohe maksimaalsesse külma, et kahjuritel tekiks šokk. Eesmärk ongi ju nende kahjutuks tegemine. Sügavkülmast välja võttes ei maksa esemeid kohe kotist välja tõsta, vaid hoida neid suletud kotis veel üks ööpäev.
Kes on endale varunud suures koguses villast lõnga, võiks samuti seda protseduuri aeg-ajalt teha, et vältida koikahjustust. Samuti on hea abiline tolmuimeja. Tekstiile peaks puhastama õrnema tõmbega, aga kui see pole võimalik, võib toru harja otsa kinnitada kangatüki, mis tõmbetugevust vähendab. Kangatükk on vajalik selleks, et eset mitte kahjustada, ning juhul kui tolmuimeja peakski lahti tõmbama mõne peenema detaili, saab selle kätte ning tagasi panna.
Hallituse levikut ja tegevust saab piirata, kui kahjustunud kohti tupsutada piiritusega ja lasta esemel ruumiõhu käes rahulikult kuivada. Ka edaspidi ei tohiks ese liigset niiskust saada − vastasel korral läheb hallitus edasi.
Parim hooldus ongi ennetav tegevus − vaadata, et ruumis, kus esemeid hoitakse, oleks kuiv ja õhurikas, sest seda kardab hallitus kõige rohkem.
Tekstiilidele on sobiv 30−55% suhtelist õhuniiskust, kodus pole mõtet tekstiilidele erilisi temperatuurinõudeid seada, sest nendele kõlbab tavaline tubane olukord. Kui tahta aga ülerõivaid koide eest hoida, siis jahedam sobib selleks paremini.
Linade hooldamisest
Paljudel on tänapäevalgi veel kodus vanu esemeid, enamasti linu ja linikuid. Vanu esemeid väärtustatakse üha enam ning inimesed oskavad väärtuslike esemete leidmise korral õigesti toimida.
Liili Aasma tutvustab ka üht õrnemate tekstiilide pesemise-värskendamise moodust: “Linakeste puhastamiseks asetage esmalt kausi- või vannipõhja kile (väga hästi sobib kasvuhoonekile, mis on tugev), mille peale pange lina ning seejärel tupsutage seda pesulahusevahuse niiske nuustikuga (hästi sobib looduslik käsn). Laske natuke seista, tupsutage kuivaks, ning korrake sarnast toimingut mitmel korral puhta veega.”
Sama kilega saab eset näiteks lauale asetada ja teise kanga abil on võimalik tõsta või pöörata see ümber ning asetada kuivama. “Vesi ei tohiks olla üle 30−40 kraadi, sest ükski vana ese ei talu liiga kuuma vett,” tuletab Liili Aasma meelde vana tarkust.
Õrnu esemeid, näiteks heegeldatud laudlinu, saab triikimatagi sirutada. Selleks asetage need vahtplastplaadile ning vormimiseks-kinnitamiseks kasutage roostevabast metallist nõelu, et need ei kahjustaks kangast. Kuna triikida ei ole alati võimalik, siis vahel piisab, kui natuke niisutada ning seejärel sirutada.
Kui tarkust napib, ent soovite oma esemetele head tulevikku, vaadake täpsemalt leheküljelt www.evm.ee. Lisaks on maa-arhitektuuri keskusel plaanis teisigi huvitavaid õppepäevi.
