Vahel juhtub nõnda, et aeg ühe sõiduki saabumise ja teise väljumise vahel on liiga napp, et selle veetmiseks hotelli minna. Just nii läheb seekord öises Milanos, kus Stockholmi lennuk maandub vaevalt viis tundi enne järgmise sobiva rongi ärasõiduvilet. Otsustame reisikaaslase, kunstnik Kiwaga aega parajaks teha öises Milanos jalutades.

Muidugi suletakse kõik ärid peale kodutute supiköögi hiljemalt kella üheks. Päästearmee ettevõtmistega sarnaneva toidutelgi juurest kostab räuskamist, sealsamas passib suurem kamp Itaalia politseinikke.

Hirmunud pasatskid

“Siin on väga ohtlik, teilt võetakse saapad jalast ja jope seljast. Minge kuhugi varju!” räägivad mundrimehed, kuigi midagi otseselt ohtlikku silma ei hakka. Tõsi, korraks läheneb purjus kodutu, kes teatab millegipärast: “Teie, norrakad… teie ei usu jumalat. Teil on oma religioon ja see ei meeldi mulle!”

See, et siin-seal passivad pasatskid varjuvad jaamahoone niššidesse iga kord, kui politseiauto ja selle sabas sõitev laigulises välivormis karabinjeeride sõjaväemaastur aeglaselt mööda põristavad, valmistab pigem nalja – nii hirmul tunduvad need luusivad võllaroad. Justkui prussakad sooja pliidi pragude vahelt välja piilumas… Oma korrapäratuid ringe jäävad sõidukid ümber hiiglasuure ja osaliselt renoveeritava jaamahoone tegema hommikuni.

Hommikul sõidame aeg-ajalt tukastades Riminisse, kus aga Forli buss meie nina eest ära läheb. Sätime jälle aega tunnikese jagu parajaks ning longime mööda münchenlikku promenaadi edasi, kuniks puu- ja aedviljaäri leiame, et sealt hommikueineks imeodavaid banaane ja suhkruga kokku mäkerdamata kuivatatud datleid osta.

Sõrmkübaratäis tulikanget espressot lööb une lõplikult silmist ja osalt vast virgumise tõttu läheme taas rongi peale ning saabume Forlisse enne lahkunud bussi.

Me ne frego!

Siit ei jää enam kaugele Itaalia käärimise sümbol, Predappio kalmistule ehitatud Mussolini perekonna hauakamber koos duce enda põrmuga. Forli, Benito Mussolini stronghold või kants ise oleks justkui tavaline Itaalia linnake, eriskummaliseks teeb selle aga fašistlik arhitektuur – eluhooned siin on, vastuoksa Itaaliale tüüpilisele romantilisele ehituslaadile, püstitatud eriti ratsionalistlikult.

Kandilised majakarbid näivad kõik Gruppo 7 arhitektiseltskonna otsese loominguna, sellest mallist on eeskuju võtnud ka omaaegne Eesti. Kontantin Päts oli Mussolini suur semu ning lendas sageli Itaaliasse, muu hulgas võttis Päts üle ehituskunsti puutuva ning Forli-sarnast leiab seetõttu Eestis hulgi.

Keskajal edastati sõnumeid peaasjalikult arhitektuuri kaudu. Nii on omaaegsed katedraalid lugematute teadete kandjad, vaid lahti mõtestada ei osata seda infot meie päevil enam üldse.

Aga suhteliselt hiljuti püstitatud Forli hooned räägivad oma lihtsuses siiski veel selget keelt: “Me ne frego!” (“Mul suva!”). Ja veel ka “Siam fatti cosi!” (“Me oleme tehtud just nõnda!”).

Need olid ka ühed peamised hüüdlaused, mida duce režiim lendu lasi. Nende saatel haarati võim, mõrvati poliitilised vastased, aga ka aeti kinni enamik Milano kanaleid ning anti perekondadele eesmärk – toota riigile juurde mitte vähem kui viis last!

“Me ne frego!” hüüdsid ka puupüssidega marssivad poisikesed, kes organiseeriti kolme fašistlikkusse noorsooühingusse palju varem kui Nõukogude ajal oktoobrilapseks tehti. Emahundi Pojad – 4- kuni 8aastaste jütside ühing – levitas slogan’it: “Sõda on meestele, sünnitamine naistele!” Balila koondas 8- kuni 14aastased poisid ning Avan­guardista kuni 18aastased noored mustsärklased.

Rooma tervitus

Sõjakust õhkub ka Predappio kalmistust. Siia toodi kultusobjektiks muutunud diktaatori säilmed pärast vintsutusi alles 1950. aastate lõpul, pärast valitsuse ja fašistide mitmekordseid laibavargusi (ja tagasivarastamisi).

Mussolini lõpp aga saabus märksa varem, 1945. aasta kevadel Como järve lähistel, kus ta koos alla andnud Saksa sõduritega hitlerlase vormi riietunult üritas Šveitsi pageda.

Mussolini ebaõnneks pidasid kommunistlikud partisanid Bellini ja Valerio diktaatori koos prouaga kinni. Ta identifitseeriti punaste 52. Garibaldi Brigaadi poliitilise komissari poolt Benito Mussolinina ja lasti siis maha.

Juba kahe päeva pärast riputati kardetud diktaatori laip liha­konksudega Milanos Piazzale Loretol asuva bensiinijaama katuse külge, et möödujad seda kividega pilduda saaksid – just nii, nagu võimud kommunistlike partisanidega olid teha tavatsenud. Nõnda loodeti ka omakorda heidutada Itaalia fašiste ning mõjutada neid edasisest võitlusest loobuma.

Nüüd külastavad duce hauakambrit äraseletatud näoga inimesed lausa perekondade kaupa. Lahkun rõskest kivihoonest pärast seda, kui üks selline pere on nutu ja ohetega just sisenenud, jättes Kiwa itaallaste keskele performance’it tegema.

Kunstnik üritab tagajärjetult anda elutule Mussolini büstile Indiast soetatud, svastikaga kaunistatud ja fašistliku suurkorporatsiooni poolt toodetud i-Podi.

Peagi väljub ka pereliikmete noorim poeg, Avanguardista-east juba välja kasvanud turske mees. Neofašist peab mind ilmselt oma välismaiseks mõttekaaslaseks, jääb hauakambri ukse kõrvale tardunud valveasendisse, heidab seejärel mulle uhkusest pakatava pilgu ning tõstab käe rooma tervituseks.