Üks hobune miljoni nõelatorkega
„Jah, kartulimardikas!“ naerab Katrin Juhvelt. „Els nägi seda raamatus „Euroopa putukad“ ja tahtis. Ma siis võtsin kätte ja tegin. Ja kui ma putukaga olin valmis saanud, siis mõtlesin, et noh, mis need hobusedki teha on, ja hakkasin proovima.“ Nüüdseks on nõelviltimise tehnikas toksitud hobuseid Männiku talus terve kari. Märasid ja varssu ja sälge. Mõni täkk ka. Sündima hakkasid need lambavillase kerega loomad paar aastat tagasi.
Islandlane annab laka ja saba
Kuidas siis hobusetegu käib? Vaja läheb villa ja nõela, millega seda toksides tihendada. „Asetan parajasti meele järele olevas toonis lambavillanutsaku niiviisi viltimisalusele, et see näeks enam-vähem hobuse moodi välja – pea ja kere. Hakkan seda nõelaga toksima, kogu aeg täiteks villa juurde lisades. Kui asi juba edenema hakkab, võtan hoobusetooriku kätte, jälgin villa lisades proportsiooni ja konditsiooni, ja nii ta sünnib. Jalad teen eraldi ja kinnitan hiljem külge,“ selgitab hobusemeister ning lisab, et pärast jalgade külgepanemist on veel mitu päeva tööd, enne kui hobune valmis saab. Ühe hobuse meisterdamiiseks kulub koduste tööde kõrvalt umbes nädal.
Kõik Katrini hobused on lambakarva, st vill on naturaalne ning täpselt sellist tooni nagu lamba seljas kasvab. 17 põhikarja utte lauta on valitud just sel põhimõttel, et vill oleks kvaliteetne ja värviline.
Tõugudest on Männiku talus esindatud näiteks rootsi peenvillalambad ja islandi lambad. Viimased annavad suksudele laka ja saba. „Islandi lamba vill on kahekihiline – alus- ja pealisvill. Nopin lühema alusvilla välja ja järele jääb hästi pikakiuline vill, mis suurepäraselt lakaks-sabaks sobib,“ selgitab Katrin ning lisab, et sellest villast valmistatud lakka ja sabasse saab ka patse punuda. Eriti mõnusaks muudab lakavilla tilgake juuksepalsamit.
Selleks, et villanutsakust sünniks kaunis hobune, kulub kuhjaga püsivust ja miljoneid nõelatorkeid. Ka püsti seisavad hobused toksitud lambavilla jõul, ei mingeid traate ega tugesid. „Käsi liigub viltimisnõelaga päris kiires tempos“, püüab Katrin oma tööst aimu anda. Tegelikult polegi see töö, vaid mõnus hobi. Nüüdseks toksivad ema kõrval ka kaks vanemat tütart, peamiselt erinevaid multifilmi- ja oma väljamõeldud muinasjututegelasi.
Hobune inspireerib
Juhveltite pere elab koos Katrini emaga vanemate rajatud talus. Ema on suureks abiks villa ettevalmistamisel, mis on iseenesest ka väga töömahukas. Kuna ema on hobused ja hobuste värvused alati väga huvitanud, on Katrinil hea tema käest nõu küsida.
„Kui meile aastaid tagasi Rootsist ponisid toodi, siis oli treileris ka Lucina. Hakkas meeldima. Kui müüki pandi, ostsin ära,“ meenutab Katrin pere suurima poni, 130 sentimeetrise turjakõrgusega norra fjordihobuse saamislugu.
Kõige rohkem on Juhveltitel korraga olnud 15 hobust, kõik ikka ponid. Pereema tegutseb talupidamises peamiselt üksi, abikaasa Urmas Juhvelt saab abiks olla õhtuti ja nädalavahetustel leivatööst vabal ajal. Sestap peavad loomad olema ka kasvult käepärased. Kolme lapse kõrvalt suurt hulka ja suuri loomi pidada on raske.
„Ratsutamisega meie peres ei tegeleta. Siiski, mõned aastad tagasi õpetasime ühe poni rakendis käima. Vahel koplis ronin ma Lucinale selga ja vaatan, kuhu ta mind viib. Lapsi olen šetikate turjale tõstnud. Kuid peamiselt on hobused meil vaatamiseks,“ ütleb Katrin. Hobuste jälgimisest ja nende käekõrval jalutamisest saab alguse loominguline puhang, mille tulemuseks on lambavillast suksud.
Katrini arvates saab kolmemõõtmeliste pehmete ja ilusate hobuste viltimisega hakkama igaüks, kel piisavalt aega ja püsivust jagub.
Kes ta on?
Katrin Juhvelt
• Järvamaal Väätsa vallas Aasuvälja külas asuva Männiku talu perenaine
• Õppinud Eesti Maaülikoolis loomakasvatust, loomad on südamelähedased lapsest saati
• Kasvatab lambaid, nelja poni, kanu, parte, mesilasi
• Omab ainsat Eestis elavat norra fjordihobust
• Saab hakkama kõigi talutöödega, ka lamba veristamise, nahkade parkimise, heinteo ja hobustele varjualuse ehitamisega
• On emaks kolmele tütrele (9aastane Els, 5aastane Miina ja 2aastane Anni)
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Oma Hobu jaanuarinumbris. Maaleht.ee-s avaldatud toimetuse loal.
