Uskumatu lugu: arstid tegid teismelisele piigale 70 röntgenit
Haruldast ortopeedilist haigust põdeva teismelise neiu arutu kiiritamine meditsiiniliste uuringute käigus sunnib küsima, kas see ikka oli põhjendatud.
Tallinna Diagnostikakeskuses töötav kõrgema kategooria radioloog Juta Kõrm, kes šokeeriva loo avalikustab, väidab, et ei ole. Vähe sellest, kogenud tohtri hinnangul on tervisele kahjuliku röntgenikiirguse kasutamisega viimasel ajal sageli üle piiri mindud.
Teine arst, kes paraku soovib jääda tundmatuks, pahandab: “Mida kuradit sa kiiritad inimest, kui sa midagi ei leia. See on kuritegu!”
Tallinna Diagnostikakeskuses töötav biofüüsik Mait Nigul tõdeb, et Eesti seadusandlus ei nõua patsiendile antava radioaktiivse doosi protokollimist, märkides samas, et osades Euroopa Liidu maades on kehtestatud selleks ranged normid.
Mängus on suur raha
Terviseameti järelevalveosakonna juhtivinspektori Peeter Mardna sõnul tehakse haiglates suur osa mujal läbi viidud uuringutest kahjuks üle.
Üks põhjus on see, et kompuutertomograaf (KT) ja magnetresonantsuuringud (MR) toovad haiglale raha sisse.
“See on meeletu kulutamine,” väidab Mardna ja küsib: “Misjaoks haigekassa ei uuri, kas topeltuuringud on põhjendatud? Ja kui ta leiab, et osa on põhjendamata, miks ta need siis kinni maksab?”
Mardna sõnul on mängus suured rahad, mitte sajad tuhanded, vaid kümned miljonid.
Peeter Mardna ütleb, et iga kord ei ole vaja uut pilti teha, sest varem tehtud pildid ripuvad pildipangas ja arst võib need kergesti üle vaadata.
Pildi ülevaatamine ei maksa Mardna kinnitusel praktiliselt midagi. “Kui ma aga uue pildi teen, siis kolmest tuhandest kroonist tuhat on kasum,” tõdeb ta. “Koer on sinna maetud. Haigekassa ei taha sellega tegelda. See on tülikas, mahukas ja vaidlusi tekitav.”
Mardna sõnul jääb arusaamatuks, miks me pildipanga tegime, kui seda tegelikult ei kasuta.
Eesti Arstide Liidu president Andres Mäesalu ei arva, et patsiente raha teenimise huvides kergekäeliselt röntgenikiirepõhise kompuutertomograafi alla saadetakse.
“Pilte tehakse meeletult, miljonites, kõike võib juhtuda,” tunnistab igapäevatöös Ida-Tallinna Keskhaigla kirurgiakliinikut juhtiv Mäesalu. “Hommikul alustame sellest, et vaatame radioloogiga eilsed pildid üle. Tema kirjeldab, mis tema on näinud, meie räägime, mis me oleme soovinud leida.”
Kui magnettomograafi kasutamine on patsiendile kahjutu, siis radioaktiivsel kiirgusel põhinevat kompuutertomograafi tuleks kasutada nii vähe kui võimalik.
Uuringud vähe põhjendatud
Eestis on praegu 11 magnetresonantstomograafi.
Lõviosa kallitest pildimasinatest (keskmine hind 15–25 miljonit krooni) asub Tallinnas. Tartus on neid kaks, üks liikuva labori peal asuv sõidab mööda Eestit ringi.
Kompuutertomograafe on umbes 30 ja need asuvad kõikides maakonnahaiglates, suurtes haiglates on neid mitu.
“Haigekassa praegune hinnakiri soosib ioniseeriva meditsiinikiirituse kasutamist,” tunnistab radioloogide ühingu president Peeter Ross, väites, et viimased hinnamuudatused ähvardavad tõmmata koomale magnetuuringud mitmest raviasutusest.
“Olukord Eesti tervishoius on kujunenud selliseks, et arsti tööd hinnatakse peamiselt läbi raha ja ravijuhtude, millel on inimese tervise ja heal tasemel arstiabiga võrdlemisi vähe seost,” lisab Ross.
2008. aasta sügisel tõdes haiglatesse ostetud moodsate ja kallite radioloogiliste diagnostikavahendite kasutamist uurinud riigikontroll, et puudub kindlus nende seadmete kasutamisest patsiendile ohutul viisil.
Riigikontroll tõdes, et alati ei ole kallite aparaatidega patsientidele tehtud uuringud ka põhjendatud. Näiteks 17 protsendil juhtudest ei olnud pea- ja seljavalu käes kannatavatele patsientidele tehtud MT-uuringud põhjendatud.
Haigekassal pole infot
Haigekassa avalike suhete juhi Evelin Koppeli sõnul pole neil infot, nagu ei suudaks arstid moodsate diagnostikavahenditega saadud infot ära kasutada. MR-pildi kirjeldamiseks on ette nähtud 60–100 minutit, KT-pildi puhul 20–50 minutit.
Eestis tehakse päevas umbes 500 KT- ja 120 MR-uuringut. Esimesed baseeruvad röntgenikiirgusel.
MR-pilt maksab 2500–3500, KT-pilt 2000–3000 krooni.
Radioloog: Mis kasu on lennukist, kui lennata ei oska
Kas on normaalne, et 16aastasele piigale tehti 70 korda röntgeniuuringut?
Ei ole! Iga plõks, mis tehakse röntgenikiirt kasutava aparaadiga, lisab looduslikule foonile lisakiirituse. Rindkere röntgenipildi tegemisel saab inimene 0,14, kompuuteruuringul 10 millisiivertit (mSv). Looduslik foon on 2,5–4 mSv. Tegelikult oleks vaja iga lisakiiritust ära hoida
Kas liigne röntgenikiire kasutamine meditsiinis on erand?
Kahjuks ei ole. Neid on päris palju.
Toote mõne näite?
2006. aastal sündinud lapsele on tehtud juba viiel korral kompuuteruuring. Aga see laps on kõigest nelja-aastane ja kompuuteruuring tehakse röntgenikiirega, kus keskmine kiirguskoormus on 2 mSv.
Seda on liiga palju?
Ma arvan küll. Kompuuter-uuring on näidanud küll ajuvatsakeste süsteemi laienemist, aga seda, mis ajus tegelikult on, see uuring ei näita ega saagi täpsemalt näidata, vaid anda üksnes vihjeid.
Need vihjed aga minu valduses olevates dokumentides ei kajastu.
Miks?
Pilte on vaadanud kas inimene, kes ei ole asjaga eriti kursis või pole tegelikku põhjust uuringu tegijalt teada tahetudki.
See, et antud juhul on peaaju arenguliselt olnud kahjustatud, varasemate uuringute vastustes ei kajastu.
Minult küsitakse, milline on lapse ajuvatsakeste seis.
Algusest peale on selle lapse ajuvatsakesed olnud normist laiemad. Aga magnettomograafilisel uuringul on näha mitte ainult ajuvatsakeste muutusi, vaid ka väljendunud arenguanomaaliat.
Kas sellest on enne räägitud? Kas vanemad teavad seda üldse? Kas asjaosalised on endale aru andnud, milline on selle lapse perspektiiv?
Tehtud on palju kalleid uuringuid, aga saadud infot pole osatud ära kasutada.
Nii näib jah.
Mida see juhtum näitab?
Et asi on läinud pealiskaudsemaks.
See tähendab?
Paar aastat tagasi, kui teatati, et tõstetakse meditsiinivahendite käibemaksu, osteti Eestisse palju diagnostilist aparatuuri. Aparaadid osteti, palgati ka inimesed.
Aga arsti teadmist, mis nende aparaatide valmis tehtud piltidest informatsiooni oskab välja lugeda, ei ole võimalik osta mitte kuskilt.
Masinad on läinud võimsaks ja targaks. Pildid, mis me saame, on varasemaga võrreldes palju detailsemad. Aga me ei oska seda, mida pildi peal näeme, tihtipeale piisavalt seletada.
Teil võib ju kodus lennuk olla – kas te saate sellega ilma väljaõppeta lennata? Kui kaua võtab aega lenduri väljaõpe? Miks arvatakse, et radioloogi väljaõpe on kiirem?
Palju teil kulus aega, et hakata pildist aru saama?
Kaks või kolm aastat, enne kui tekkis tunne, et ma julgen pildi järgi midagi lõplikku
öelda.
Praegu on tegu tükitööga, on tekitatud liinimeetod. Aega, mida arstil ühe haige peale õigus kulutada, on jätkuvalt vähendatud.
Hooldajatel ja õdedel on tõstetud hooldatavate haigete arvu, kirurg peab rohkem opereerima, meil on tõstetud vastamist vajavate uuringute arvu.
Kuidas seda probleemi lahendada?
Mina küll ei tea. Meditsiin on muutunud sügavalt äri- ja teenindusettevõtteks.
Selleks et massi läbi jahvatada, tehakse rohkem uuringuid kui vaja. Ja raisatakse ka rohkem raha kui vaja.
Kordusuuringuid tuleb vähendada
Peeter Ross
Eesti Radioloogia Ühingu president
Doktor Kõrm on väga kogenud ja kolleegide hulgas lugupeetud kolleeg. Ühtin enamuses osas tema poolt välja öeldud selgete ja kohati karmide seisukohtadega.
Olukord Eesti tervishoius on kujunenud selliseks, et arsti tööd hinnatakse peamiselt läbi raha ja ravijuhtude, millel on inimese tervisega ja heal tasemel arstiabiga võrdlemisi vähe seost. Sellele lisandub pidev negatiivsete uudiste otsimine ajakirjanduse poolt.
Erinevalt teistest arenenud Euroopa riikidest, kus tervishoiupoliitika kujundamisel arvestatakse lisaks ametnike arvamusele ka ühiskonna ehk patsientide ning arstide ja teiste tervishoiuprofessionaalide arvamusega, on Eestis otsustajateks ainult Haigekassa või ministeeriumi ametnikud. See on tinginud olukorra, kus arsti töös ei taheta väärtustada enam oskust analüütiliselt mõtelda, ennast täiendada ja empaatiliselt patsiendiga suhelda. Sarnane olukord peegeldub ka radioloogias.
Eesti Radioloogia Ühing on koostanud selle aastakümne alguses radioloogia arengukava, kus on põhjalikult analüüsitud nii radioloogide kui teiste erialade arstide radioloogia-alase koolituse vajadust. Seda eesmärgiga, et inimesele tehtavad uuringud oleksid näidustatud, informatiivsed ja kujutaksid võimalikult väikest ohtu tervisele.
Rõhutatud on ioniseeriva meditsiinikiirituse kahjustava mõju minimeerimise vajadust, mis on võimalik saavutada suurema hulga ultraheli- ja magnettomograafiauuringute tegemisega röntgeniuuringute asemel. Kahjuks ei arvesta tervishoiupoliitika kujundajad professionaalide seisukohti, mis on viinud olukorrani, kus uuringu tegemise näidustus on vahel ebapiisavate teadmiste tõttu raskesti mõistetav. Samuti soosib praegune hinnakiri ioniseeriva meditsiinikiirituse kasutamist – haigekassa viimased hinnamuudatused ähvardavad kaotada magnetiuuringud mitmest Eesti raviasutustest.
Tegelik olukord diagnostikas ja ravis on kujunenud aga selliseks, et tervise kohta käiva informatsiooni hulk kasvab eksponentsiaalselt. Selles informatsioonis orienteerumine nõuab üha enam panustamist enesetäiendamisele ja ajamahukale koostööle erialade vahel. Pikemas perspektiivis viib see tarbetute kordusuuringute vähendamisele.
Kui aga jätta kõrvale päevapoliitika, siis on selge, et tagasiminekut aega, kus arst otsustas tõsiste haiguste ravi ilma piltdiagnostikat kasutamata, enam tagasi ei tule.
Võin oma kogemusest öelda, et valdav enamus patsientidest ja raviarstidest soovivad enne ravi alustamist või operatsioonile minekut võimalikult täpselt teada, mis haigusega on tegemist. Siinkohal on radioloogia oma uute uuringumeetoditega kahtlemata asendamatu.
