Vanad asjad tahavad uut elu
Käsitöö ja oma kätega tarvilike asjade nokitsemine on mulle kogu aeg meeldinud ja see huvi leidis väljundi mõni aasta tagasi, kui koos sõprade-tuttavatega otsustasime käivitada Tallinnas Narva ja Pronksi tänava nurgal Eesti oma käsitöömeistrite ja moekunstnike Loomekombinaadi-nimelise poe, et inimesed üleüldse näeksid, millega meie käsitööinimesed tegelevad ja käsitöölised jälle saaksid koha, kus oma esemeid müüa.
Minu eriline poolehoid kuulub taaskasutusele. Pillav ja tarbijalik suhtumine ei sobi kokku minu lapsepõlvekodust saadud mentaliteediga, kus asjadel oli suur väärtus. Kindlasti on mingi osa minu taaskasutamiskires ka sellel, et elan Jõelähtme vallas, kus on teatavasti Eesti suurim prügila. Neid määratuid jäätmehunnikuid vaadates kisub süda kokku, kui kergekäeliselt inimesed asju ära viskavad. Ometi annaks aga peaaegu et iga eset veel kuidagi kasutada, tuleb vaid hea idee välja mõelda!
Hea mõte on kõige tähtsam
Ma ei viska kunagi ühtki riideeset või laste jalanõudepaari minema, ilma et ma seda käes ei keerutaks ega arutleks, mis sellest veel saada võiks. Kootud eseme võib üles harutada ja sellest midagi uut kududa, vanad pitsid, paelad ja kaunistused kõlbavad ka kindlasti kuhugi, suuremad tükid saab mitmesuguste esemete valmistamiseks käiku lasta. Kui laste tossudest enam muud ei saa, siis vähemalt paelad tasub neilt ära võtta!
Vahel tundub tõesti võimatu, et ühest vanast seelikust või pintsakust üldse midagi saada võiks. Kui mul endal ühtki head mõtet ei tule, siis näitan seda mõnele tuttavale, kes sellega edasi toimetab. Mõnikord saan inspiratsiooni internetist kõikvõimalike isetegijate kodulehtesid külastades. Mõnikord tulevad ideed ka elust endast. Nii sündisid talvisel ajal vajalikud tarvikud – soojendusega jääkaabitsad.
Nimelt kogunes mul koju katlamajja, kuhu ma kõikjalt saadud vanu esemeid ladustan, õige mitu uhket kasukat, mis jäid oma aega ja minu head mõtet ootama. Samuti rippus seal mitu korralikust paksust villasest riidest tehtud ruudulist pintsakut ja kunagises õmblusvabrikus Lembitu õmmeldud villast seelikut. Kui ilm jahedamaks minema hakkas, märkasin tankla poes jääkaabitsat, millele oli soojenduseks pandud mingi kilekotisarnane asi. Mul aga tärkas kohe mõte: teen kasukajääkidest jääkaabitsa kinda!
Kõigepealt harutasin kasuka lahti ja märkasin, et kährikunahkne kasukas on kokku õmmeldud imeväikestest tükkidest. Et soe karvapool vastu kätt jääks, jäi sisemine pool nähtavale, see aga oli tihedate õmbluste tõttu üpris inetu väljanägemisega.
Nüüd lasksin käiku ka villase pintsaku – sellest sai kinda pealmine pool. Lõikasin karusnahast kaks käpikusuurust tükki, niisamuti ka villasest riidest, neile paar sentimeetrit õmblusvaru juurde andes. Käpiku otsa jätsin ava, millest jääkaabitsa läbi pistsin. Kui kaabits paigal, tuleb ava ümbrus õmblustega tugevdada, et kaabits kindlalt oma kohal püsiks.
Seelikust käpikud
Veelgi lihtsamalt saab kaabitsale soojendaja käpikust. Kindaid kaotame ju tihti ja paariliseta jäänud kindale oleks raske muud otstarvet leida. Käpikulegi tuleks otsa teha väike ava, kust kaabits läbi pista, seejärel see õmblustega kinnitada, ja ebamugav hommikune jääkraapimine muutub tunduvalt mugavamaks!
Kasutamata ei jäänud ka Lembitu soe villane seelik. Selle uhke ruudumuster sobis samuti hästi kinnasteks. Niisugune kinnas on valmis tehtud kolmest tükist ning overlokiga kokku õmmeldud. Et kinnaste valmistamine on päris lihtne, annab see võimaluse oma garderoobile efektse lisandiga uus ilme kujundada. Kinnaste õmblejaks on Ingrid Köösel õmblustöökojast Nõelakoda.
