Verivorsti tegemine pole mingi käkitegu

Pühadeni on küll veel aega, kuid verivorste võib juba praegugi teha ja süüa. Vanasti tehti jõulude paiku verivorste pea igas kodus, see traditsioon ei ole täielikult unustuse hõlma vajunud ka nüüd.

"Kasvades popsi perekonnas, oli suur rõõm, kui vanemad jõudsid muretseda põrsa. Meil oli üks tuba ja väike köök. Kui osteti põrsas ja ilmad olid külmad, siis tehti sellelegi ruum ühte nurka. Ilmade soojenetes ja põrsa kasvades tehti talle sulg kuuri, mida kutsuti „varoalune“. Põrsakest sööteti samast kausist kust seime meieki. Ütelti ju siis meile – lastele „Et hoidge hästi põrsast sest kui tulevad jõulud, saate jõuluvorsti, kui sea tapame.“ Korjasime talle siis heina ja andsime osa oma leivast.

"Sügisel, kui kõneldi sea tappu, nutsime kõik ja olime nõus kas või vorstidest ilma jääma. Siga, nii raske kui ta oli, siiski tapeti ja juba tapmisega algas vorstite tegemine peale. Sea veri klopiti kõva soolaga ja pandi kindlasse kohta, vorstide tegemiseni. Soolikad arutadi, lõikati umbes küünra pikkuseks. Pesti, keerati pahupidi ja siis ema hõõrus neid kusakil krobelisel jääl luua kontsuga, siis jälle pesi. Hõõrus hästi jämeda soolaga veel hulk aega, pesi siis veel ja siis pandi kuhugi anumasse kõva soola sisse," kirjutas 1978. aastal Eesti Rahva Muuseumile oma verivorstimälestustest Vastseliina kihelkonnas asuvast Lasva külast 905. aastal sündinud Olga Piirisild.

Kuidas neid ehtsaid ja häid verivorste vanasti valmistati, sellest loe pikemalt Eesti Rahva Muuseumi blogist.