Vilde jälgedes Münchenis ja Baierimaal
Münchenile on iseloomulikud "kunstisopid". Mõni tänav või tänavate rida koosnebki kunstiasutustest, rajatud vastukaaluks Münchenit omal ajal vallutama kippunud väikekodanlusele.
Üks tuntumaid on pinakoteekide linnaosa, kus üksteise läheduses asuvad muuseumid ja Lenbachi villa koos XX sajandi alguse kuulsaima kunstirühmituse Blue Reiteri väljapanekutega. Just Münchenisse, kuulsasse Azbe kunstikooli, sõitis 1896. aastal õppima Wassili Kandinsky, kes koos kunstnikust südamedaami G. Münteri, sõber Jawlensky ning tolle sõbranna Werefkiniga võttis ette teekonna üle Alpide, maalides tee peal esimesi abstraktsionistlikke pilte kõigest sellest, mida teekonnal nägi ja tundis.
Igatses kodu
Alpide ületamine ülendas, nagu kunstki. 1920ndail, kui Eduard Vilde igatses leida kodu kuhugi Alpide jalamile - järve äärde, oli Kandinsky kunstireisist üle Alpide möödas juba tosin aastat.
Müncheni taga asuvad Alpid annavad linnale lisamõõtme. Taevani ulatuda ihkaksid justkui ka kõik mägede jalamile rajatud lossid, kirikud ja kloostrid. Otse mäekülje sisse ehitatud Neuschwansteini lossi viiva tee ääres õitsevad sinililled ja ülased.
Turistide mekaks muutunud saladuslikku lossi eksponeeritakse nagu lõiku Baierimaa ajaloost, millesse kuulusid nii raskemeelne kuningas Ludwig II kui ka germaani süngeid müüte ooperiteks vorminud helilooja Wagner. Rahva armastus noorelt surnud õnnetu kuninga vastu on muutunud armastuseks tema kummalise lossi vastu.
Mägede jalamil asuva Ober-ammergau linnake üllatab oma meelivõluva maalilisusega. Samasse lähedale Alpide jalamile jääb võimsat hoonetekompleksi omav benediktiinide klooster.
Oberammergau linnakeses korraldatakse iga viie aasta tagant Kristuse kannatustest kõnelevaid vabaõhuetendusi, mida käiakse vaatamas kogu Euroopast. Majakeste välisseinu kaunistavad maalitud aknad ja piiblistseenid - kuulus Baierimaa lüftmalerei saab mäetippude läheduses erilise tähenduse. Seda linnakest külastas Vilde mitmel korral.
Kes eestlastest käis ja millal? Vilde 1900 (läbisõidul Pariisist tagasi sõites), 1908 (lõpetas Münchenis "Prohvet Maltsveti") ja 1922 (otsides eluõhtuks unistuste kodu "kusagil Euroopas järve ääres ja mägede jalamil"), Karl August Hindrey 1900 (Azby kunstikoolis õppides), Kristjan Raud ja Ants Laikmaa sajandi algul. Ja veel mitmed teisedki, nagu Rudolf Leppik, Ado Vabbe, Johannes Greenberg, Jaan Vahtra.
Vilde jäljed
Vilde jäljed algavad, nagu ikka, raudteejaamast - mis sest et tänapäeval pole seal küll enam ühtegi aururongi: kõik, mis on, on väga moodne ja noobel. See-eest edastab Müncheni TV ühel hilisõhtul oma igaõhtuses ülipõhjalikus uudisteprogrammis pika lõigu liiklusvahendite muuseumist ja seal avatud vedurinäitusest. Jään minagi kuulama enamasti arusaamatuid saksakeelseid seletusi, kuni äkki vana vedur käima pannakse...
Ja mu imestusel pole piire: esmapilgul tühipaljast vedurit näidatakse hilisõhtul kõige paremal uudisteajal 15 minutit!
Vildet võlus München kõige muu, mitte vedurite pärast. Siin nautis ta teatrit ning kunsti, viis 1908. aasta algul posti "Prohvet Maltsveti" käsikirja, tegi suuri eluplaane ja oli maruvihane, et ta sellest linnast 1908. aastal vastu tahtmist lahkuma pidi.
1922 istus ta pansioni Isabella üüritoas ning kirjutas oma abikaasale Lindale ahastavaid kirju koduotsimise plaanidest, migratsiooniametile esitatavast alalise elukoha taotlusest ja hirmust inflatsiooni ees, mis sõi kõik säästud.
1923. aasta algul toimus Münchenis Hitleri ebaõnnestunud putšikatse. Vilde oli selleks ajaks juba Münchenist lahkunud. Tengstrassel asunud Isabellast jäi II maailmasõja lõpuks alles pommilehter - nüüd on seal uued kaunid majad.
Baierlased huvitasid Vildet juba Krimmis käies. Krimmis elavad sakslased olid enamjaolt pärit Baierist. 1890. aastal Berliini saabunud Vilde käis kuulamas Saksa Riigipäevahoones toimunud koosolekuid. Vilde klubil oli sellel reisil juhust käia Baierimaa parlamendis, kus klubilasi võttis vastu sotsiaal- ja kultuuriasjade komisjoni esimees Christa Matschl ja meeldivat vestlust viis edasi teadusminister Thomas Goppel.
Parlamendis arutati samal päeval eelarvet. Raha jaotamisega on igal pool omad raskused: kuuldavasti tegi Baierimaal asja keeruliseks mitte raha vähesus, vaid selle rohkus...
Riiklikku kirjanduspreemiat Baierimaal aga kirjanikele välja ei anta, sealne suurim kirjandusauhind põhineb erakapitalil.
Kas baierlane loeb? Loeb küll. Metroorongi hämaras valguses uurib üks noor inimene entsüklopeediat, teine on süüvinud romaani. Rohkesti rahvast tungleb pidevalt Marienplatzil (Raekoja plats) asuvas viiekorruselises raamatupoes.
Sudeedid Saksamaal
Südalinnast veidike kõrval, looduskaunis Lilienbergi tänavas asub Haus des Deutschen Osten ehk Idasakslaste Maja. Seal aetakse idas elavate sakslaste asju, tegeldakse nende kultuurilise järjepidevuse ja hariduse küsimustega, korraldatakse näitusi, loenguid ja kontserte.
Ümber nurga asuvas sudee-disakslaste majas üles pandud näitusel "Elu koos puuga" võis saada põhjaliku ülevaate sudeetide elust. Metsatööstus ja klaasipuhumine hoidsid sudeete elus aastasadu. 1938. aastal toimunud Tšehhimaa tükeldamise järel liideti Sudeedimaa Saksamaaga, pärast Teist maailmasõda kaotas oma kodu 3 miljonit sudeeti.
Sudeedi kultuuri püütakse praegu igati toetada: välja antakse ka sudeedikeelseid raamatuid ja korraldatakse keelekursusi ning lastelaagreid.
Kultuurimaailma toetamist peetakse väga oluliseks. Toetamine on prestiižne tegevus. Toetamine ja töötamine oma maa hüvanguks. Kuid kuidas saakski teisiti ette kujutada nii pikaajalist kultuuri õitsengut. Kust muidu ilu, harmoonia ja proportsioonid. Kust maailmakunsti paremikku sisaldavad kunstikogud, kõnelemata Münchenis ilma teinud kunstnikest, arhitektidest jne.
Rääkimata vendadest Grimmidestki, kelle muinasjuttude põhjal loodud atraktiivsed tahvelmaalid uue pinakoteegi seinal on sama suureks uhkuseks nagu kuningakojast maailma looduskaunimaid kohti maalima saadetud kunstnike peisaažid.
Või on asi hoopis Alpides, mis lisavad kõigele, esmajoones inimvaimule, kõrguse mõõtme? Aga ehk siiski kõige enam armastuses oma linna ja Baierimaa vastu?
