Kõrgel mäetipus asuvat ja imelisi vaateid pakkuvat VI sajandil ehitatud pisikest Jvari kloostrit peetakse legendi järgi paigaks, kus Gruusia pühak ja ristiusu jutlustaja Püha Nino IV sajandil suure puust risti püstitas. See rist, mille kohale hiljem kirik rajati, suutis väidetavalt korda saata imesid ning meelitas seeläbi kohale palverändureid üle kogu Kaukaasia.

Keset värskelt renoveeritud Mtskheta vanalinna paiknevasse massiivsesse ja kõrge kiviaiaga piiratud Svetitskhoveli katedraali olevat aga maetud Jeesuse rüü. Kas see nii on, teab ilmselt vaid vanajumal ise.

Olles neid aukartustäratavaid ehitisi põhjalikult uurinud, ohhetanud ja ahhetanud, seadsime järgmisel hommikul sammud Tbilisi bussijaama, et leida mõni sõiduvahend, millel silt Sighnaghi. Bussijaam on muidugi hästi öeldud, kuna ühtegi bussi seal pole, ainult väikesed valged maršrutka’d – nii kaugele, kui silm ulatab, kaootiliselt ja sõna otseses mõttes üksteise otsa pargitud. Väljuvad nad enamasti siis, kui ise tahavad või kui maršrutka-juht on reisijaid otsides oma hääle ära karjunud.

Armastuse linn

Sighnaghi on väike, vaid paari tuhande elanikuga linnake, Gruusia idapoolseima regiooni Kakheti üks turismimagneteid ja kannab õigustatult hüüdnime Armastuse linn. Kui seal oma südant just mõnele rosinasilmsele grusiinile ei kaota, siis Kakheti piirkonna põski õhetama panevale veinile või linnale endale kindlasti.

Armastuse linn on tõenäoliselt üks kaunimaid terves Gruusias ja pakub lisaks iseenda võludele ka suurepärast võimalust avardada silmaringi ümbruskonna veinikultuuri ja ajalooliste kultuurimälestiste suhtes.

Sighnaghit, mis asub 790 meetri kõrgusel üle merepinna ning on ümbritsetud Alazani oru ja taamal taeva poole tõusvate Kaukasuse mägedega, kaitseb mööda mäekülgi üles-alla looklev ja siin-seal väravatega varustatud linnamüür.

Linna külje all asuvas Bodbe nunnakloostris puhkab Püha Nino. Pühaku järgi on nime saanud ka kloostri lähedal mäejalamil vulisev allikas, millel usutakse olevat tervendav mõju ning kus kohalikud end valgesse särki mässituna jääkülma vette kastavad. Värskendav suplus pühas vees on lubatud ka kaugemalt tulnud uudistajatele, kuniks allika reeglitest kinni peetakse. Siseneda võib vaid ühe kaupa, seljas paljast ihu kattev valge ürp, mida kohapeal laenutada saab.

Sel ööl leidsime peavarju Zandarašvili perekonna lihtsas, kuid külalislahkusest pungil residentsis, kus söömine ei lõppenud hetkekski ja mille peremees võttis oma südameasjaks meid järgmisel päeval ümbruskonna vaatamisväärsustest hingetuks sõidutada. Salamisi saime pilgu heita ka härra Zandarašvili õemehe isiklikku veinikeldrisse, mille uksed avanesid otse tagasihoidliku pereelamu köögist, kuid kus kõik veinitegemiseks vajalik ometi olemas oli.

Sighnaghist põhja poole viiva tee äärde on end riburada sisse seadnud külakesed, mille suurimaks tõmbenumbriks on enamasti mõni kirik või klooster. Neid võib Kakheti piirkonnas ringsõitu tehes kohata kõikjal, nii et päeva lõpuks ka kõige kohusetundlikum turist ühtegi enam näha ei taha.

Sügavaima jälje jättis hingesoppi tühjal lagedal maa-alal üksi seisev Alaverdi klooster, mille õuel veinikultuuri viljelevad mungad 101 viinamarjasorti kasvama olid pannud, igaüht üks puu. Taamal fotosilma püütud suurde veininõusse võiks aga vabalt paar munka peitu pugeda – just nii hiiglaslikud on need kaelani maasse maetavad savist anumad.

Kel selleks hetkeks salapärasest viinamarjajoogist ja kivi kivi haaval laotud kirikutest pea ringi ei käi, siis peadpööritavad panoraamvaated ümberkaudsele viljakale loodusele avanevad Gremi ja Nekresi kloostrikompleksidest, Tsinandali ja Kvareli linnakesi tuntakse aga kuulsate Gruusia veinide – kuiva valge Tsinandali ja poolmagusa punase Kindz­marauli poolest. Vaieldamatult kauneim aeg Kakheti piirkonda külastada on septembris-oktoobris, kui viinapuud küpsete kobarate all lookas.

Järgneb