Vürtsikas eine ja salapärased põiktänavad 3.

 (3)
III osa
Stepantsminda turismimagnet on 2170 meetri kõrgusel mägedes asuv Gergeti Kolmainsuse kirik, gruusiapäraselt Tsminda Sameba. Foto: Kairi Fimberg
Stepantsminda turismimagnet on 2170 meetri kõrgusel mägedes asuv Gergeti Kolmainsuse kirik, gruusiapäraselt Tsminda Sameba. Foto: Kairi Fimberg

Öeldakse, et kes pole Svanetis käinud, pole Gruusiat näinud. See Kaukaasia kõrgeima asustusega piirkond jääb aga pealinnast kaugele-kaugele riigi mägisesse loodenurka ja sinna saamine pole just lihtne.

Kaukaasia kümnest kõrgeimast tipust neli – sealhulgas Gruusia “Suur Munamägi” Shkhara (5193 m) – asuvad Svanetis, mida põhjast piirab Venemaa ja läänest 2008. aasta augustis okupeeritud Abhaasia.

Et Svanetisse jõuda, tuleb üle elada kaheksatunnine rongisõit Tbilisist Zugdidisse ja sealt edasi kolmetunnine maršrutka-ots Mestiasse, Samegrelo-Zemo Svaneti regiooni keskusesse.

Svaneti on eriline, sürreaalne oma lumiste kaljutornide ning nende vahel peituvate mägilinnade ja -küladega. Seda tõestab fakt, et kogu piirkond on võetud UNESCO maailmapärandina kaitse alla. Mägede maitse saab aga suhu ka Kazbegi või Tusheti piirkonda avastades.

Kazbegisse otsustasime minna meiegi ja seadsime end taas kord Tbilisi Didube bussijaama õiget maršrutka’t otsima. Õige pea me selle ka leidsime ja meid paigutati istuma valge minibussi tagumisele istmele. Esimese rea kaks istet kohe juhi selja taga oli vallutanud ühe gruusia perekonna võsukese suur mängusõiduauto, mis tingimata tuli Tbilisist Kazbegisse transportida.

Sisimas tundsin rõõmu selle eriskummalise kaassõitja üle. Värskelt Sighnaghi reisilt naasnuna olin oma esimese tõelise gruusia maanteeralli kogemuse kätte saanud.

Seotud lood:

Grusiinid jokutada ei mõista – kui ikka on vaja mööda saada, siis võib kaherealisest teest suurema vaevata kolme- või neljarealise moodustada. Seekord ma tänu mängusõiduautole aga esimesest reast kaugemale ei näinud – vaade esiaknast samas sõidureas, aga vastupidises suunas liikuvatele autodele oli blokeeritud.

Tarduma panevad vaated

See-eest sai mulle peagi selgeks, et olen saanud bussi kõige vetruvama istme otse tagaratta otsas ning et tarduma panevad vaated on sellel teekonnal hoopis otse tee kõrval haigutavate sügavate kuristike kohal...

Sõit Tbilisist Kazbegi keskusesse Stepantsmindasse kestab sõltuvalt bussijuhi jala raskusest gaasipedaalil kaks ja pool kuni kolm ja pool tundi ning kulgeb mööda Gruusia sõjateed.

Sellist nime kannab pealinnast põhja poole viiv maantee, mida enam kui paarikümnekilomeetrisel lõigul enne Stepantsmindasse jõudmist on otsustatud asfaltkattega mitte koormata. Seetõttu pole seda vahemaad sõitvatel maršrutka’del ammu enam töötavaid löögileevendeid (amortisaatoreid), ja võimalik, et ka sõitjatel logiseb kohale jõudes paar kruvi.

Kusjuures on tõestisündinud lugu, et ühel teisel kaasmaalasel tuli samal marsruudil sõites istuda bussi vahekäiku paigutatud taburetil ning eesolevast istmest kümne küünega kinni hoida. Ega siis sellepärast saa sõitmata jätta, et kohti pole.

Stepantsminda on väike ja vaikne linnake, mida toidab turistidevool, kellest treenituimad on kohale tulnud Kazbeki mäetippu (5033 m), enamik aga mõnd teist, käegakatsutavamat kuplit vallutama.

Kondimootoriga mäkke

Ühe sellise otsas on koha sisse võtnud ka linnakese turismimagnet – Gergeti Kolmainsuse kirik, gruusiapäraselt Tsminda Sameba.

2170 meetri kõrgusel mäe otsas asuva pühakojani jõudmiseks on kolm viisi – minna jala ja samahästi kui püstloodis, minna jala ümber mäekülje keerutades või rentida neljarattaveoline auto ja autojuht ning lasta end mägiteed pidi üles vedada.

Viimasel juhul peab arvestama, et selle viiekilomeetrise sõidu eest oskavad kohalikud silmagi pilgutamata küsida paagitäie bensiini raha. Ning autoga minnes jääb pool avastamist ja eneseületamist olemata.

End ületada soovides valisime kolmest võimalusest esimese ning rühkisime mööda mäekülge keerutavat sõiduteed lõigates otse tähtede poole – teed pidi, mille on sisse tallanud teised vaprad harrastusmägironijad ja kohalikud lambakarjused.

Otsus tasus end kuhjaga ära – tippu jõudes oli tunne, nagu olekski Kazbeki enda val­lutanud.

See oli kogu reisi üks meeldejäävamaid hetki, mille tegi veelgi erilisemaks üks südantsoojendav seik, mis tegelikult leidis aset juba enne, kui mäetipu suunas ajama panime.

Loe veel

Nimelt on siililegi selge, et termomeetrinäit mägedes on märgatavalt madalam kui all orus, aga et see võib tuule tõttu veel tükk maad kargem tunduda, ei tulnud meile Tbilisist lahkudes pähegi. Lubas ju ilmateade, et Kazbegis on sooja 24 kraadi. Kohale jõudes vilises aga tuul ja oma autoga stardivalmis meeskodanikud hõõrusid paljasäärset võõramaalast nähes juba kergelt muiates käsi.

Aga võta näpust, kange põhjamaa naine ei kavatsenudki lasta end autoga mäe otsa sõidutada, vaid astus sisse kõrvalasuvasse pubisse ning tegi seal käte ja jalgadega selgeks oma probleemi tõsiduse. Ning leidiski külalislahke ja abivalmi kohaliku naisterahva, kes oli meelsasti nõus oma triibulisi sokke ja retuuspükse laenuks pakkuma.

Õhtul rammetuna Tbilisisse jõudnud, astusime sinise vaguniga öörongile ning lasksime end Musta mere äärde Batumisse kanda. Nagu Potsataja ja Gena, ainult et mitte katusel, vaid punase sametkattega kupeevagunis, ning mitte laulu ümisedes, vaid rahulolevalt norisedes...

Järgneb

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare