Alati õites veranda
Eesti suvele ei saa kunagi kindel olla. Mõnel aastal õnnistab ta meid valguse, soojuse ja päikesepaistega, järgmisel aastal aga kerkivad temperatuurid vaevu +15° ülespoole ning sooja suve asemel võib olla kolm kuud halli vihma. Sellisel ajal on klaastrepp ideaalne paik, kus end hea raamatuga kerra kerida, mõnusas tugitoolis ja potitaimede keskel.
Kui klassikalist verandat võtta pole, ajab sama hästi asja ära ka kinniehitatud rõdu.
Väärikad moelemmikud
Kaval aiasõber võib oskuslikult taimi valides oma veranda aasta ringi õitega täita. Vaid ehk südatalv on veidi õievaesem, kuid siis aitavad hädast välja ajatatavad sibullilled, näiteks krookused, tulbid ja nartsissid.
Lillepeenra talvekodu
Lugedes vanemaid lilleraamatuid, leiate hulga taimi, mis on meie lillelettidelt, koduakendelt ja peenardelt pea täiesti kadunud. Enamasti on nende ebasoosingusse langemise põhjuseks sobivate talvitumistingimuste puudus. XX sajandi alguse jahedad elutoad on asendunud keskküttega ning ka valgusküllaseid keldreid pole enamikul taimesõpradest kusagilt võtta.
Mõned tolleaegsed toataimed on muutunud puhtalt suvelilledeks ning keegi ei püüagi neid enam ületalve hoida. Niisugused on näiteks heliotroobid ja alatiõitsevad peenrabegooniad. Tänapäeval peamiselt suvelillena kasvatatavaid pelargoone võiks võimalusel siiski proovida ka ületalve hoida. Olgu tegu kas siis nn inglise pelargooni, viirpelargooni või luuderohulehise pelargooniga – neile kõigile piisab talvitumise ajal vaid mõnest plusskraadist ning minimaalsest kastmisest.