Appi, koer kastab taimi!
Olete nõutu, kui märkate, et elupuu üks külg hakkab kiratsema, sest koer käib seda „kastmas“. Mida siis teha, kui sõbraks ja majavalvuriks võetud lemmik pissib valesse kohta?
Koerte käitumisprobleemide tundja ja koerte koolitaja Sirje Vetsi hinnangul saab enamik koerte käitumismuresid alguse ikka kutsikapõlvest. "Pissimisprobleemide ärahoidmiseks tuleb koera juba kutsikaeas heaga koolitada. Alustada tuleb samal päeval, kui lemmikloom majja tuuakse," räägib Sirje.
"Kui ei taheta, et koer teeks oma hädad aeda, tuleks teda alati pissitada väljaspool kodu territooriumi. Seda tehes on tarvis alati anda talle vastav käsklus. Kui siis sõbrake oma häda ära teeb, tuleb teda kiita ning anda preemiat ehk maiust."
Märguanne või korraldus, millest koer aru saab, võiks alati olla lihtne ja ühesugune, samamoodi hilisem kiitus. Näiteks kui lähete toast koeraga jalutama kindlal eesmärgil, annate sobivas kohas käskluse: "Tee piss!" Kui koer on hädaga hakkama saanud, siis kiidate sama sõna kasutades: "Tubli, piss!" Kinnituseks premeerite koera maiusega.
Kui kutsikat järjekindlalt koolitada, võib sõna asemel kasutada ka mingit muud signaali. Mõnes peres on kasutusel hoopiski märguanded – näiteks keelega naksutamine või kasutatakse klikkerit (naksutaja, inglise k clicker).
Juhul kui lemmik suundub hädale vales suunas, tuleb inimesel teda keelata ("Ei! Ei pissi siia!") ja juhatada ta kohta, kus see on lubatud. Sellele peab samuti järgnema kiitus ja preemia. Kui pidevalt nii teha, õpibki koer selles kohas oma asju ajama.
Üksmeel tagab edu
Et see õnnestuks, peavad kutsika kasvamise ajal kõik pereliikmed ühtmoodi teadma ja kinni pidama reeglitest, kuhu koer tohib minna ning kuhu ei tohi oma häda teha. Kõik peavad olema väga järjekindlad, nõudma ning kiitma ühtmoodi. "Juhtub häda aga tulema sinna, kuhu ei oleks pidanud, siis riielda ega karistada ei ole mõtet. See ei anna mingit tulemust!" lausub Sirje. Taas õnnestumise ajal tuleb lemmikut õigel ajal kiita ja premeerida. Lõpuks tulemus tuleb!
Eesti Maaülikooli loomade käitumisnõustaja Tiia Ariko on samuti kuulnud inimesi kurtmas, et koerad pissivad valesse kohta, isegi tuppa vaibale. Ta toob esile veel ühe aspekti, millega tasuks juba kutsikaeas arvestada. "Tänapäeva elamistes on WC ja duširuum sageli koos. Seetõttu on see üsna suur ruum ning kutsikas saab peremehele järgneda ning näha, mida seal tehakse. Koer võib mõelda, et kui sina pissid tuppa, siis pissin mina ka tuppa."
Üha sagedamini võetakse lemmik varjupaigast. Sellisel koeral on käitumismustrid juba välja kujunenud. "Ei ole nii, et vana koer midagi juurde ei õpi, õpib ikka küll," julgustab Sirje. "Sellisel juhul tuleb olla veelgi järjekindlam kui kutsika puhul. Kindlasti tuleb arvestada, et alguses on kohanemisaeg. Vanal koeral on oma iseloom ja natuur, ent olles järjepidev ja koera premeerides on kõik võimalik!"
Kui tegu on vana koeraga või õuevalvuriga, kel on küll palju energiat, kuid kes pole saanud järjepidevat koolitamist, ei pruugi kõik pererahva ootused täituda. Kui koolituseks aega napib, soovitab Sirje aiataimede kaitseks kaaluda koeraaediku kasutuselevõttu. Seda saaks kasutada ajal, mil peremeest ei ole õues. Kui inimene õue tuleb, laseb ta koera aedikust välja ja jalutab temaga õigesse kohta pissile. Aedik hoiab ära lemmiku omapäi aias ja peenardel tuulamise ega lase tal kasta perele kalleid põõsaid-puid.
Märgistab, sest hoolib
Ariko on täheldanud, et koerad armastavad eriti "kasta" äsja istutatud puid ja põõsaid, sest neil on kombeks märgistada. Ja nad teevad seda kõige paremate kavatsustega. Eriti juhul, kui uus puu asub aia läheduses, millest mööduvad teised koerad. "Puud märgistades annab koer kõigile teada – see on minu!" ütleb Tiia. Üks tema pere koertest on isegi perenaise peale jalga tõstnud, et keegi tema karja kuulumist vaidlustada ei saaks ega tahaks. Samal põhjusel on koerad märgistanud oma pere kasse.
Abinõusid, mis sellisel puhul põõsaste ja puude kaitseks tööle panna, on kindlasti mitmeid. Lisaks koera treenimisele saab aiapidaja mõndagi juba enne istutamist ette võtta.
Kui aias on ruumi, võiks puid ja põõsaid istutada kohale, mis ei asuks tee või aia ääres, kus teised loomad võivad liikuda. Siis ei ole koeral neid pidevalt vaja märgistada.
Nii Sirje kui Tiia soovitavad taimede kaitseks, kas või ajutiselt, kasutada puude-põõsaste ümber võrku. Muidugi võib juhtuda, et suure muruplatsiga aias on loomal väga mõista, kust läheb piir, millest ta üle astuda ei tohi. Et koer saaks aru, tasub nende alade kaitsmiseks, kus ta jalutada ei või, paigaldada kas või dekoratiivsed aiakesed. "Loomulikult tuleb ka siis peremehel oma sõpra õpetada, et sealt ei tohi üle minna. Väike aiake aitab keeldu visualiseerida ja paremini taibata," lausub Tiia. "Olen näinud olukorda, kus värav oli pärani lahti ja koer jooksis külaliste poole, kuid jäi värava joonel seisma. Seal ei olnud elektroonilist piiret, aga ta seisis seal kindlalt, sest teda oli nii õpetatud. Siis tuli perenaine, võttis oma majavalvuri sülle ning tõstis ta üle väravapiiri. Alles siis jooksis koer külalisi tervitama." Kõike on võimalik õpetada, kui vaid selleks aega võtta!
