Aastaid tagasi oli see eestlastele tõeline paradiisiaed. Nüüd on meilgi omad aianduskeskused ning üllatus ei ole ehk nii suur. Siiski on paslik meenutada, et oleme Soome suurimas aianduskeskuses, kus tuhanded lilled, džungli- ja siidiosakond pakuvad võrdlusainest!

Teel sinna näeme järvede Soomet. Sinise pitsina maad kattev järvistu (187 888 jär-ve) on koondunud peamiselt Kesk-Soome.

Keset puutumatut loodust kuuleme ühtäkki kirikukellade pidulikku kuminat. Läheneme Pyhäjärvile. Küllap olemegi jõudnud pühasse paika. Kas kirikukellade helin on ehtne? Vaskikellos, kus peatuse teeme, saab imetleda Euroopa suurimat kellade kogu. Neid on eri suuruses ja eri sümbolväärtusega. Need on taevase ja maise, ida ja lääne ühendajad. Enam kui 1000 kellast koosnevas kogus on kirikukellasid, laevakellasid, tänapäeva inimest üllatavaid söögikellasid...

Siin on ka Soome suurim kirikukell oma 8000 kiloga. See väärikas kell kuulub 1920ndatel Saksamaal valatud viie kella sarja, ja kogu 20 tonni kaaluv võimas kogum on imetlemiseks meie ees!

Lisaks eripärased portselanist õrnad ja imelised kellad, mis on 1980ndate lõpupoole valmistatud Ida- ja Lääne-Saksamaal. Vaskikellos võib lasta ise kelladel heliseda, ja kui see imepärane kumin lummab, saab Vaskikello poest oma heliseja koju kaasagi osta.

Öömajale jõuame Lapimaale, Botnia lahe äärde Kemi linna. Linn on kuulsust kogu-nud kui maailma suurima lumelossi-hotelli omanik. Esimene, 1996. aastal ehitatud lume-loss pääses Guinnessi rekordiraamatusse. Pärast seda on siia igal talvel kerkinud uus lumest loss-hotell-pühakoda, kuhu tullakse kalli raha eest, et siis magamiskotis ööbida. Nii mõnedki lasevad end ̶ 5° jaheduses kuuma armastuse innul abiellu laulatada. Siin on paari pandud inimesi Hongkongist ja Jaapanistki. Meie saabumise ajaks on eelmine lumekindlus sulanud ja uut veel pole. Kuid pärast pikka sõitu on lihtsalt mõnus end traditsioonilisel hotellivoodil välja sirutada, koguda jaksu järgmiseks päevaks.

Reisi teisel päeval suundume Kemist tutvuma Lapimaa väikeste küladega. Nagu soomlased ise ütlevad, on Kemi oma Lapimaa ainsa süvasadamaga väravaks Lapimaa rikkuste juurde. Ületame maagilise polaarjoone Rovaniemi linna juures. Meie ümber on avar Lapimaa loodus oma väikeste küladega.
Põikame 120 elanikuga Kierinki külla, kus austatakse vanu ehitustraditsioone. Sellel külal oli õnn jääda puutumata 1944 ̶ 45 Soome põhjaosa hävitanud Lapi sõjast. Nii ongi Kierinki arhitektuuriliselt Aapa-Lapi arhailisemaid külasid, samas on külaelu vilgas. Külaselts on aastast 2011 alustanud LEADER-programmi abil metsa, maastiku ja soode kaitse edendamisega, on vastutustundlikult renoveerinud oma vanu väärikaid maju, ei puudu ka lilleilu küla keskel.

Edasi suundudes möödume Luostotunturi tundrast ja jõuame Soome suuruselt teise valda – Sodankylässe. Väikesele Aska külale on tuntust toonud tema kunstnikud ja käsi-töölised. Helena Junttila on tänapäeva tähelepanuväärsemaid Lapi kunstnikke, kelle maale ja tušijooniseid tuntakse ka väljaspool Soomet. Keraamik Katriina Ruha rakutehnikas müstilistes skulptuurides ja esemetes on Lapimaa lummust.

Vuotso külas ületame Saamimaa piiri. Ööbime Soome suuruselt teises, Urho Kekkoneni rahvuspargis, mis loodi 1983. aastal. Õhtusöögil maitseme Lapimaa hõrgutisi. Selle päeva lõpetame meie reisi kõige põhjapoolsemas sihtkohas, Saariselkä hotellis.

Kolmandal päeval suundume tagasi lõuna poole, Tankavaarasse. Soome Lapimaa on kõige kauem kestnud kullapalaviku näitelava maailmas. Esimesed teated Lapi kullast pärinevad 1539. aastast, kuid esimene tõeline kullapalavik algas sadu aastaid hiljem. Veel praegugi on paremate kullajõgede ja ojade kaldad kullaotsijate krunte tihedalt täis. Lapi kullakaevandamise ajalugu on säilitatud põnevas Tankavaara kullamuuseumis alates 1973. aastast. Muuseumis tutvustatakse kullauhtmise ajalugu Soomes ja kogu maailmas. Tankavaaras korraldatakse juba mitu aastat kullauhtmise maailmameistrivõistlusi. Vaatame koos filmi kullauhtmisest. Pärast seda on võimalus endalgi proovida kullauhtmist ja leitud kulla võib kaasa võtta.

Kinnitame pisut keha siinses stiilses kõrtsis Wanha Waskoolimies, sest ees ootavad taas laiad lagedad tundraalad, kõrvemaa metsad, rahulikult voolavad selgeveelised jõed ja kaunid järved.

Siinsetel aladel on peale kulla leitud ka vääriskive. Siit, kauge Lapimaa looduse kes-kelt, leiame Euroopa ainsa tegutseva ametüstikaevanduse. Samas on Lampivaara ame-tüstikaevandus ilmselt terves maailmas ainus vääriskivikaevandus, kuhu uudishimulik rändur on oodatud. Kui, siis teine selletaoline on maailmas veel, aga ikkagi Soomes, Ylämaal. Kuulame legende sellest salapärasest kivist, igaüks saab endale ka päris oma õnnekivi otsida. Kolmanda päeva õhtul jõuame Kainuu maakonna põhjaosas asuvasse Suomussalmi, ida ja lääne vaheliste veeteede ristumiskohta.

4. augustil siirdume kagusse. Külastame Soome ehedaid Viena-Karjala runokülasid ̶ Kuivajärvit ja Hietajärvit. Selle piirkonna külade olemus ja ajalugu meenutab meile, eestlastele, mõneti Setumaad. Ka siin on külades tsässonad, ka siin jäid esivanemate kalmud pärast 1920. aastat teisele poole piiri. Lähemalt teeme tutvust Kuivajärvi külaga.

Kainuu piirkond Kuhmo ja Kajaani linnakestega on Soome põline tõrvapõletusala, samas ürgsete rahvalaulude sünnikoht. Kuhmot kutsutakse Kainuu kultuuripealinnaks. Siinne rahvamuusikafestival Sommelo on valitud maailma 25 tähtsaima rahvamuusikafestivali hulka, tipptasemel klassikalist muusikat võib nautida kammermuusikafestivalil Kuhmon Kamarimusiikki just nimelt selle festivali tarvis ehitatud Soome arhitektuurilises imes, 1993 valminud suurejoonelises Kuhmo-talos.

Piirkonnale annab pitseri Soome rahvuseepose ‟Kalevala” sünd, just siit läks Elias Lönnrot oma kogumisretkedele, just siin valmis ‟Kalevala” esimene osa.

Päeva üllatuseks võib kujuneda skuptor Eva Ryynäneni (1915 ̶ 2001) kõnnumaa-stuudio, mis asub tema suurima töö, Paateri kiriku kõrval. Naise massiivsed puuskultuurid oma põnevate detailidega võluvad pilku. Samas lähedal on ka skulptori kujundatud haru-kordne Paateri kohvik, kus võime nautida tassikese aroomikat kohvi.

Lieksa lähedal asub Pielineni vabaõhumuuseum, mis oma ulatusliku pärandiga ̶ 70 ehitist ̶ on Soomes suuruselt teine. Taluhooned läbi kolme sajandi, veskid, metsatööliste elamud, sõidukid, paadid…
Siit edasi sõidame Nurmese linnakesse Pielineni järve kaldal. Selle keskuses asub idülliline puitmajakvartal Puu-Nurmes, mille hoole ja armastusega renoveeritud majadest suurem osa pärineb aastatest 1883 ̶ 1930. Nurmese linnas oleme öömajal Karjala stiilis "külakeses". Meie hotelli uusvana ‟küla” ehitati 1970ndatel Karjala Liidu tarmukal toel.
Küla ehitamise idee sündis seoses paiga pärli, Bomba maja taassünniga.
Selle suurejoonelise palkehitise ajalugu ulatub 1855. aastasse, maja ehitas tegus kaupmees Jegor Bomba oma vanimale pojale. Vahepeal palkidena laiali kantud maja taastasid 1977 ̶ 78 soome arhitektid Vilho Suonmaa ja Jarmo Santala ning sellest sai piirkonna tõmbenumber. Väärika, ent koduse Bomba maja restoranis sööme Karjala õhtusööki, mida pakutakse Rootsi lauas.

Viiendal päeval jõuame Nunnanlahti külla, mis on tuntud voolukivi poolest. Eesti ko-dudeski annavad sooja selle piirkonna Tulikivi Oy ja NunnaUuni Oy voolukivist küttekol-ded. Nunnalahti küla nimi on läbi aegade olnud mõistatus. Versioone on pakutud mitmeid. Oli siis läheduses nunnaklooster või elas sealkandis tugev Nunna-nimeline suguvõsa, mine võta kinni. Kindel on aga see, et praegu elab läheduses Aune Martikainen oma kaasa Mikkoga. Meie sihiks on hiljutise tarmuka sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni ning pensionikomisjoni esimehe Aune Martikaineni loodud Aunen Kukkapiha ehk imeline aed, mida kaunistab lisaks 2000 eriilmelisele püsikule, ca 80-le omajuursele roosikaunitarile, istutatud leht- ja okaspuudele ehe ja avar Põhja-Karjala loodus. Siit avaneb hingematvalt kaunis vaade Pielineni järvele ja Koli lainjatele voortele.

Aed asub 180 m merepinnast ja 80 m järvest ülalpool, seetõttu kaitseb talvel kogunev rohke lumi taimi hellalt. Ürdiaias lõhnab 60 liiki maitsetaimi. Oodatud kingituseks aia perenaisele on võõrastelt maadelt toodud seemned, millest kasvatatud eksootilised taimed võivad aia külalisi üllatada siin, kauge põhjamaa põõsaste vahel, nagu näiteks siniselt ergav tõnnikeselehine ebamagun. Eri taimeliike ja seega ka rõõmsaid üllatusi rohenäppudele on kaunilt looklevate radade vahel rohkesti!

Jätkame oma teekonda läbi Koli rahvuspargi. See on järjekordne Soome looduse ime, järvederohke mägine ala, kus miljon aastat tagasi kõrgusid 6000 ̶ 7000meetrised mäed. Nüüdseks on siinne kõrgeim mägi ahelikus ja kogu Lõuna-Soome kõrgeim tipp Ukko-Koli kulunud „vaid“ 347 meetri kõrguseks. Sellegipoolest laiub siin Soome üks kau-nimaid rahvusmaastikke ja avaneb võrratu vaade Pielineni järvele.

Suurem osa Koli rahvuspargist kuulub Natura 2000 võrgustikku. Siin kaitstakse vanu loodusmetsi, rabametsi, mitmesuguseid niite ning puiskarjamaid. Seda kõike – Koli rahvusmaastikku, ohustatud alasid ja kultuuri ̶ tutvustab Ukko looduskeskus.

Õhtuks jõuame Mikkelisse, Savo maakonna pealinna. Linnal on palju pakkuda rohenäppudele ja aiaentusiastidele, siin on palju lilleõites aedu ja parke. Meie hotell on kesklinnas ning soovijad saavad veel õhtuhämaruses teha jalutuskäigu hotelli lähedal graniitkõrgendikul asuvassse pisikesse Naisvouri parki. See on kujundatud põhjamaa karme kliimatingimusi trotsides kaunilt lillerohkeks, otsekui ülistuslauluks naistele, kes kunagi kõrgel mäel valvates oma kalleid kaasasid rännuteedelt koju ootasid. Mäelt avanevad võrratud vaated looduskaunile linnale.

Viimane reisipäev saab hoo sisse Saimaa järve kaldal asuvas Kingamaksu nime kandvas Kenkäveros, kunagises Soome suurimas puidust kirikumõisas. Seal asub imeilus ürdi- ja lilleaed. Saimaa järve ranna viljakal pinnasel kasvab 100 pojengisorti; aia sajad ürdi- ja ilutaimed ning köögiviljad rikastavad kunagise kirikumõisa restorani lauda.

Kenkävero ürdi- ja iluaed

Kirikumõisa kõrvalehitistest on kujundatud ehte- ja tarbekunstnike ateljeepoed. Järve kaldal on väike kohvik, kus müüakse värskeid pagaritooteid ja maiustusi. Kenkävero tervikuna on nagu soome disainerite ja hinnatud ehtemeistrite suurepäraselt kujundatud vabaõhu-näitusesaal, selle aed otsekui hoolsate ja hea värvitunnetusega aednike paradiislik mängumaa.

Kenkävero praegused asukad ja Mikkeli elanikud väärivad austust: veel üsna hiljuti, 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel ähvardas tühjaks jäänud ja lagunevat kirikumõi-sat häving, vanadest majadest ei hoolitud. 1988 toimus õnneks murrang. Nii linn, kogudus kui ka tarbekunstnikud ja Soome Martad ühendasid oma jõud. Nüüd on meil, mida imetleda.

Meie tee viib piki Via Karelia looklevaid ja metsaseid teid Ylämaale. Siin on Soome ainsa päris oma vääriskivi spektroliidi leiukohad. Kõigis spektrivärvides helklev ehtekivi on ühtlasi Lõuna-Karjala maakonna tunnuskivi. Ylämaa kaevandustest leitakse kõige kirkamate värvivarjunditega aardeid. Pisikeses ateljee-külas on võimalus imetleda ja osta spektroliidist valmistatud ehteid. Tunnustuseks kunstnike meisterlikkusele omistati siinsetele ehtemeistritele aastal 1999 oma tunnustempel. Seda tohivad kasutada ainult Ylämaal tegutsevad ehtemeistrid.

Kivimuuseumis saab vaadata enam kui nelja tuhandet vääriskivi, mineraali ja kivistist kogu maailmast. Muuseumi sajal riiulimeetril on näha nii teemandid, rubiinid, opaalid kui ka teised tuntud kallis- ja vääriskivid. Tõeliseks varanduseks on siin aga ehtsad dinosauruste ja mammutite kivistised, meteoriiditükid ja taas spektroliit. Nimelt oli 1941. aastal geoloogide tähelepanu äratanud spektroliidikogum, mis avastati tankitõrje tarbeks lõhatud graniitrahnus.

Seejärel asume teele Loviisasse. Sõidame mööda idapoolset Kuningateed, mis on mälestusena ajaloost kohati tähistatud ja esile tõstetud. Loviisa on Rootsi kuningatari Ulrika Eleonora Loviisa järgi nime saanud kunagine piirilinn. Tänapäeval on see rahuliku elutempoga ja pisut üle 15 000 elanikuga rannikulinn eelkõige tuntud oma XVIII saj kind-lusehitiste ja vanalinna idülliliste puitmajade poolest.

Vanade majade päästmine pureva ajahamba või ka uuendusmeelse linnavalitsuse käest on muutunud loviisalastele auküsimuseks. Kümme aastat tagasi loodi ühing Loviisan Wanhat Talot ry, kes korraldab igal aastal augustikuu viimasel nädalavahetusel vanade majade avatud uste päevi. Siis avatakse lahkelt oma kodude uksed, kunstnikud korraldavad näitusi, räägitakse ehitustraditsioonidest ja säästvast renoveerimisest, tegutsevad kirbuturud ning välikohvikud. Sellest on kujunenud Loviisa ja Ida-Uusimaa populaarseim sündmus. Näiteks 2013. aastal külastas neil päevil linnakest 15 000 inimest!

Meiegi saame heita pilgu mõnda nendest vanadest majadest. Villa Aaltonen avab lahkelt meile oma aiavärava, koduukse ja katab laua. Siia XIX sajandi lõpupoolel ehitatud majja oodati venelastest suvitajaid. Kuid õitseaeg sai läbi. Nüüd on maja omandanud tun-tud teatri- ja filmimees Risto Aaltonen ning tema abikaasa, tõlkija ja innukas aiandusentu-siast Sisko Hallavainio. Ränga tööga päästeti nii maja kui aed, parandati aeda ”väetanud” solgitorustik. Majaelanikud on oma kuuri seinale maalinud Jaan Kaplinski tõdemuse: ‟...suur osa elust kulub siin lõputule parandamisele, ehitamisele, remontimisele ja korista-misele. Aga ega elu olegi ju midagi muud kui lõputu parandamine ja kohendamine. Elus ei ole midagi valmis ega saagi kunagi midagi valmis.”

Teist kodu ̶ Kuninkaanlampi – kasutati algselt suvilana. Ent linnake ja koht võlus omanikke ning liitis neid majaga püsivalt. Perenaise erilisteks lemmikuteks on inglise roo-sid, roose leidub aias 60 sorti. Augustis peaksid need õied olema täisilus! Mõni aasta ta-gasi tunnustas üks Soome aiandusajakirju Kuninkaanlampi aeda oma auhinnaga.

Kuninkaanlampi aiake, Loviisa linnakeses

Kolmanda ehk Wanha Kauppa perenaine on põnev isiksus, jurist ja dekoratiivkunst-nik, kujundaja ja aiandushuviline. Sellest kodust leiab kindlasti imelisi ideid oma kodu kujundamiseks.
Wanha Kaupa, Loviisa

Ka aias on, mida vaadata. Endisaegses vasksepa töötoas on avatud kirbukas, kus soodsalt müügiks üht-teist huvitavat, näiteks ingliskeelset aiandusalast kir-jandust ja vanu plaate.

Seejärel võtame suuna Helsingi poole. Meie laev väljub kell 21.30, Tallinnas oleme tubli viis minutit enne vaimudetundi, kell 23.55. Tartlastel on võimalus jätkata bussiga reisi kodu poole. Tallinlased on peagi oma kodudes, oma voodites, kaasas muljed ja mälestused.
Need, kellele Soome programm meeldima hakkas, võivad end reisile registreerida kas otse reisikorraldaja Tensi Reisid kontoris (www.tensireisid.ee telefon Tartus 7344207, Tallinnas 6703000, Pärnus 4426000) või Maakodu toimetuse telefonil 6613373.