Samas on talupere alati loomi pidanud ning sõnniku lauda taha vedanud. Sõnnikuhunnikust õhkav soojus tõigi hea mõtte. Paarist sõnnikukuhjast kujundati tomatitaimede kasvulavad ning talve üle elanud toalillede taastusravipalatid.

Kasvulava raamistik ja klaaskate pärinevad kunagistest Väimela suurtest kasvuhoonetest. Üsna kõrgete seintega ehitis pakub nõrgukestele taimedele parasjagu tuulekaitset.

Veidi tasandatud sõnnikule ehk siis taimede alla veeti ehe must muld. “Nuputasime mehega mõnda aega, et mida hunniku katteks laotada. Esmalt proovisime turbapätsidega. Siis läks aga lava keskkond niiskeks: seened hakkasid vohama ja tomatitaimed jäid kiratsema. Muld on ikka kõige parem, sest see laseb soojuse ja niiskuse endast läbi,” teab Maarika.

Lava juurde kõrge sõnnikuhunniku otsa tõustes ei astu jalg siiski mitte mustale mullale, vaid õlgedele. Õlekiht on tihe ja ilus. Lava kõrvalgi soe seista, hunnikust õhkuv kuumus on isegi läbi kingataldade tunda.

Et taimelasteni lihtsamalt pääseks, ehitas Arvi hunnikule toetuva tugeva ja käsipuuga trepi. Pererahva jutust selgub, et see oli peremehel juba mitmes trepp teha. Eelmised on läinud kariloomade nahka: laudast karjamaale jalutavad pullid ja lehmad leidsid, et trepi vastu on mõnus sarvi ja kaela sügada. Nii need ära lõhutigi.

Sven Arbeti foto

Maarika ja Arvi toovad varajaste tomatisortide potid lavaklaaside alla juba veebruari lõpus. Märtsis lisanduvad ülejäänud. “Kui olen tärganud taimed pikeerinud ning lasknud neil nädalakese juurduda, siis toon nad siia. Enne peavad taimed kindlasti juurduma, sest muidu võtab alt kiirgav kuumus juured ära,” märgib Maarika.

Soojemate kevadilmadega tõuseb sõnnikule tehtud kasvulavas temperatuur vahel ka liiga kõrgeks. Isegi varjulisematel päevadel ei lange temperatuur seal alla 20 kraadi.
“Ilusate ilmadega peab ikka klaaskatte pealt ära tõstma, muidu läheb taimedel siin liiga palavaks,” kinnitab Maarika.

Veebruaris „inkubaatorisse“ toodud tomatitaimed olid mai alguseks sirgunud põlvekõrguseks.

Mõned ratsuritähed on neile seltsiks, nemad kosuvad talvekorteri ehk keldri elust. “Kui ratsuritähed veidi toibuvad, siis on nad jaanipäevaks õites,” märgib Maarika.