Puutööpisiku sai Tarvo juba poisikesena, kui ta vanaisa kõrval istudes nägi, mismoodi meisterdatakse vilepilli. Vanaisa oli traktorist, kuid ta suutis poisipõnnis puidu vastu huvi tekitada ning silmad särama panna.

Põhikooli puutöötundides kasvas huvi veelgi. Soovist ise midagi valmis teha hakkas Tarvo pärast igapäevaseid koolitunde aega sisustama puutööklassis. Kõik vajalikud tööriistad ja treipink olid seal olemas. See maailm tundus talle väga põnev. Õhinaga valminud asjad õnnestusid hästi.

Põhikooli ajal treitud jalgadega postament jättis õpetajale koguni nii hea mulje, et kui Tarvo kooli lõpetas, otsis õpetaja ta üles ning saatis tema töö näitusele. Koolipoisina oli ta selle tähelepanu üle väga uhke.