Põgus põige Türgi kevadesse 7.

Lisaks mäeharjadele saime pilgu heita ka mäe sisemusse. Paraku oli suurem jagu kunagi poolekilomeetrisest karstikoopast sisse varisenud ning nii saime mööda järske astmeid turnida vaid sadakonna meetri sügavusele.

Nii kirev koobas tegelikult muidugi polnud, nagu väikestel piltidel näha – pisut oli värviliste prožektoritega ikka kaasa aidatud. Tõele kõige lähemal on parempoolne foto.

Džiibisafaripäeva mahtus veel lõunasöök koopa vahetus naabruses asuvas söögikohas, mida restoraniks nimetati. Vahelduseks linnarestoranide uhkeldavatele interjööridele oli sedapuhku tegu käepärastest vahenditest kokku klopsitud katusealusega ühe majakese õuel. Toit maitses seal värskes õhus pika laua taga istudes aga vaat et paremgi kui hotellis.

Nädalaga jõuab Türgist üle kaeda vaid väga väikese tükikese. Hirmus isu on minna sinna veel kord – koos paari-kolme sõbraga, nii nädalaks kolmeks või neljaks, rentida auto ja kiigata ka teisele poole mägesid...