Kodu, kuhu inimesed ja asjad õigel ajal kokku satuvad

Oli 1998. aasta, kui seni Tallinnas elanud Kärt ja Valdur Tilgast sai Kadarpiku talu pererahvas. Päris juhuslikult nad Raplamaale ei tulnud, vaid rihtisid maale kolimise sooviga teadlikult just seda kanti.

Valdur on enda sõnul ühte jalga pidi maalt pärit ja siinkandis elas ta vanaema. „Teadsime seda kohta juba varemgi ja hoidsime sellel juba mõnda aega silma peal, seega päris põrsast kotis me ei ostnud. Maja ise oli aus nõukaaegne silikaatvoodriga ehitis, katus oli peal, seinad püsti, põhimõtteliselt kohe elatav,“ teeb Valdur jutuotsa lahti.

See, et pliidirauda enam polnud, välisuks oli katki ja vesikloseti asemel oli majas kuivkemmerg, polnud neile mingi mure. Koliti ühte otsa sisse ja hakati teisest otsast kõpitsema. „Olime noored ja ega siis mingit suuremat visiooni koduehitusest polnud. Peaasi oli, et saaksime elamise vähe mugavamaks. Esimese aasta elasime nii, et vesi tuli ämbriga kaevust tuppa tuua ja talveks teipisime aknaklaase, et pakane sisse ei puhuks.