Vastupidavad vahalilled
Saksa botaanikute andmeil on vahalilleliike üle 200. Neid kasvab looduses Kesk-Hiinast Austraaliani. Kagu-Aasia vihmametsades ronivad need igihaljad liaanid epifüütidena puudel. Tihedamatest metsadest pärit vahalilleliigid eelistavad poolvarju, karvase lehepinnaga liigid taluvad rohkem päikest.
Vahalille perekond on nimetatud ladinapäraselt Hoya'ks Inglismaal elanud Northumberlandi hertsogi ülemaedniku Thomas Hoy nime järgi. Ta oli kirglik aednik, kes andis taimedele kogu oma hinge ja armastuse.
Tänapäeval tegutsevad vahalillesõprade klubid Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Rootsis, Taanis jm. Klubid tegelevad vahalillede tutvustamise, kasvatamise ja paljundamisega.
Õied nagu portselanist
Harilik vahalill (Hoya carnosa) on meil nii tavaline, et teda tunneb vist küll igaüks. Harvem kohtab tema valge-roosa kirjude lehtedega sorti ‘Variegata'.
Hariliku vahalille harud võivad kasvada mitu meetrit pikaks, vanemas eas need puituvad. Valged või heleroosad keskelt punase laiguga õied puhkevad suvel, õhtuti lõhnavad need eriti tugevalt. Õite järgi on rahvas hakanud taime nimetama ka portselanlilleks.
Selleks, et vahalill suvel rikkalikult õitseks, hoidke teda talvel jahedamas (10-15ŗ) ruumis. Kastke üksnes nii palju, et mullapall läbi ei kuivaks. Kevadel, kasvuaja algul hakake korralikult kastma, paar korda kuus kastke lahja täisväetise lahusega. Äraõitsenud õisikuvarsi ärge eemaldage, sest nendel arenevad järgmisel aastal uued õiepungad.
Kuigi vahalilled on hea kohanemisvõimega, võivad vanemad taimed olla tundlikud asukohavahetuse suhtes. Tean juhtumit, kui remondi ajal viidi taim ajutiselt teise kohta, seal ta aga äkitselt närbus kogu ulatuses ega taastunudki.
Vahalilli on kerge pistikust paljundada. Need juurduvad paremini, kui panete need peale lõikamist mõneks ajaks sooja vette. Võite nad jättagi vette juuri kasvatama, aga võite pista ka niiskesse liiva-freesturba segusse.
Muid liike
Peale hariliku vahalille on Eesti lilleärides näha olnud teisigi liike.
Lõuna-vahalill (H. australis) sarnaneb lehe poolest pärgväändikule, valge vahalill (H. bella) on põõsasja kasvuga, keiser-vahalillel (H. imperialis) on punased õied, laialehisel vahalillel (H. latifolia) aga reljeefse mustriga lehed.
Väikesel vahalillel (H. minima) on vaid 10-sendise mündi suurused nööpjad lehed, kollase vahalille (H. multiflora) õitel on tagasipöördunud kroonlehed, karvane vahalill (H. linearis) talub otsest päikest, pikalehisel vahalillel (H. longifolia) on aga pikad kitsad lehed.
