Mida teha sinikatest
Sinikas on suvehaljas puitunud vartega püsik, tema kasvuvorm on kääbuspõõsas. Taimi trehvame rabastuvates metsades, rabaservadel ja endistel, kasvuks sobivatel metsapõlengute aladel.
Enne õitsemist kogutud lehtinud sinikavõrseid kasutati ammustel aegadel värvimiseks – sõltuvalt keskkonna pH-st kas samblarohelise või pruunika värvitooni saamiseks.
Mõnel pool keedeti kuivatatud vartest ja lehtedest ka ravimteed, mida tarvitati nii palaviku kui liigesevalude vastu.
Sinika vili on mahlarikas mari, mis sisaldab palju tillukesi seemneid. Saagikuselt on ta metsamarjana küllaltki arvestatav, keskmine saak küünib 300–400 kiloni hektarilt.
Marjad valmivad juuli lõpupoole, kuid säilivad taimedel suve lõpuni. Nende kauase püsivuse põhjus on kaitsev vahakiht, mis katab marjakesta õhukese valkja kirmena.
Pealt sini-sinine, seest hele
Sinikamarjad on paljude teiste metsaandidega võrreldes suhteliselt suured, üks kopsakam vili võib kaaluda kuni pool grammi.
Ehkki inimesed tajuvad maitset erinevalt, tunduvad siiski enamikule sinikamarjad mekilt üsna lääged. Põhjust tuleb otsida sinikate biokeemilisest koostisest. Nimelt on nendes marjades suhteliselt palju suhkruid.
Sõltuvalt küpsemisaegsetest ilmastikutingimustest ja marjade kuivainesisaldusest võib suhkrute osakaal valminud viljades küündida 5–7%-ni. Magusale maitsele aitab kaasa ka suhkrute koostis, sest valminud marjades on ülekaalus peamiselt glükoos ja fruktoos.
Teine põhjus, miks sinikad maitselt paljudele imalana tunduvad, peitub orgaaniliste hapete vähesuses. Ehkki nimede poolest on sinikate happebukett üsna rikkalik – sidrun-, bensoe-, oblik- ja õunhape –, küünib hapete koguhulk kõigest 1–1,5%-ni. Just suhkrute ning hapete omavaheline vahekord määrabki selle, kas me tajume marjadel magusat või haput maitset.
Ka parkaineid on sinikates suhteliselt vähe ning see võimendab samuti nende lääget mekki.
Mikrotoitainetest väärivad mainimist askorbiinhape ja bioflavonoidid.
C-vitamiini (askorbiinhappe) sisalduselt on sinikad metsamarjade edetabelis küllatki esirinnas – 100 grammis umbes 100 mg.
Marjades on arvestatavalt ka bioflavonoide, mis on kasuliku toimega looduslikud antioksüdandid. Eriti tuleb rõhutada kvertsiini suhteliselt kõrget sisaldust.
Mikroelementidest on sinikates rauda, vaske, mangaani, koobaltit ja tsinki. Mineraalühenditest leidub piisavalt kaaliumi- ja magneesiumisooli.
Mida sinikatega teha?
Et sinikad on saagikad taimed ning marju on küllaltki hõlbus korjata, võiks neid senisest rohkem hoidistada. Suurim miinus on nende lääge maitsevarjund, mistõttu ainult sinikatest tehtud hoidised paljudele inimestele ei meeldi.
Teine häiriv probleem on marjade vesisus, sest kuivainet on sinika viljades kõigest 1/10 algkaalust.
Abi on sinikate kombineerimisest taimeriigi happerikaste ja tihke viljalihaga marjadega. Seguhoidistes on siis sinikatelt ilus värvus ja suhkrurikkus, teine osapool kindlustab maitsmismeele jaoks vajalikud orgaanilised happed ning hoidise tiheduse. Nii saab sinikaid edukalt kombineerida hapude õunte, punaste sõstarde, vaarikate, mustikate ja ebaküdooniaga.
Koos teiste viljadega või ilma nendeta saab sinikatest teha mahla, kompotti, keedist, marmelaadi, kisselli ja isegi veini. Lihtne ning biokeemilist koostist säästev sinikate säilitamise viis on nende sügavkülmutamine või kuivatamine.
Põhjapiirkondade rahvad kasutavad sinikaid rohkelt ka värskel kujul. Marju lisatakse jämejahvatatud rukkijahust keedetud putrudele, samuti kohupiimatoitudele.
