Feng Shui aias
Kui on, mingu metsa oma tooriatega! Üldiselt ma ei tunnista mingeid reegleid ja minu jaoks on suurim rahuldus neid rikkuda. Aga Idamaades aastatuhandete jooksul kogutud tarkused on tegelikult väga huvitavad. Eks eelkõige on Feng Shui tänapäeval pigem meelelahutuslik värk. Ometi ei tee paha nende iidsete tõekspidamistega korrakski lähemalt tutvust teha.
Siinkohal ei hakka ma raamatut ümber jutustama, nendin vaid, et küllap on Feng Shui tõdemused üldjoontes tänapäevalgi täiesti maksvad. Muidugi on üsna lootusetu, enamasti täiesti võimatu jagada aed ilmakaarte järgi kindlateks sektoriteks: pere, lapsed, teadmised ja muu säärane. Aga alateadlikult toimides ja oma aia puhke ning vaimse töö kohti ehitades olen saanud rahuldust pakkuvad tulemused ka niisama. Hulga reeglite osas puuse pannes, ent kohalikest oludest lähtudes siiski n-ö õigel teel olles.
Tore oli muidugi kinnitust leida tehtule. Noh, et minul kui tule märgil peaks aias olema kujusid, kolmnurki jne. Kujudeks on kividest laotud sambad, kolmnurkadeks käsitsi kuhjatud koonusekujulised tehiskünkad. Viimaseid nimetan ma suureliselt tuntud vulkaanide järgi: Fuji, Vulcano, Etna, Stromboli.
Mõtlema pani väide, et tule märgi inimene ei tarvitseks aias veega liialdada. Hmh, võib-olla sellepärast mind ei tõmbagi nätsked rabad, vaid märksa enam rannikute kindlad kaljused pangapealsed? Nõnda olen alateadlikult madalasse, tiikide ja kraaviderohke aia tagaossa vastukaaluks kuhjanud kõrgendikud. Künkad, millel istudes on üle veepeeglite hea avar väljavaade lõuna- ja läänekaarde, küla poole; selja taga kindlust pakkuv puutüvede sammastik.
Huvitav, et tolles "Feng Shui aias" raamatus, kus kõneldi hekkide ja müüridega ümbritsetud turvalisest salaaiast, polnud sõnagi vaba väljavaate vajalikkusest. Võibolla põen ma kergel kujul klaustrofoobiat, aga leian, et mingi väljavaade peab olema ka oma n-ö aia salakohas. Just veidi aja eest istusin tiigi ääres samblaaias, vaatega metsa, selja taga maja poolt kaitsmas n-ö mõtteline sabiina kadaka puhmas ning paar madalat kivirahnu. Ometi muutusin aina rahutumaks, kiigates ühtelugu selja taha, aia peasissekäigu poole. Alles siis, kui olin end matemaatiliselt öeldes 90 kraadi võrra keeranud, istudes seljaga vastu kivimüüri, nähes vasemalt tiiki ja metsa, paremalt maja ning maanteed, tuli rahu tagasi. Ja kribasin selle fragmentaalse lookese. Võtke see nüüd või jätke.
