Bergeenia on tõeline ellujääja
Kuid enne tuli sealt eemaldada iga viimane kui õitseja ning poetasin need külma südamega üle aia laiali. Enamus muidugi hukkus. Vastu pidas vaid kodumaine võsu-liivsibul, kelle aastaid hiljem samblamurust enda jaoks taas avastasin ja kes nüüd lõpuks on leidnud hea koha päikeselises klibutaimlas. Paljuneb teine seal kui põrguline, aga mul pole selle vastu vähimatki. Tihke liivsibulavaip on super pinnakate.
Kuid ellu jäi ka üks teine ula peale visatud taim. Seal nätskevõitu tiigikalda järsakul, kuhu muruniiduk korralikult ei küündinud. Aeg-ajalt jäi silm niitmise ajal peale mõnele ümarale “kapsalehele”. Paaril korral tekkis isegi mõte, et võiks teise ju kuskile n-ö kultuursematesse tingimustesse istutada… Aga nii tema jäi.
Jutt käib bergeeniast, usutavasti kahelehisest bergeeniast (Bergenia crassifolia), meie aedade ülitavalisest, vanamoodsast asukast. Küllap see ülitavalisus ongi põhjuseks, miks ma temasse eelarvamusega suhtusin. Ja soetasin aina eksootilisemaid uudistaimi edasi.
Kuni nüüd suve lõpul leidsin metsaaia värske tiigi kaldal, et tahaks sellele midagi. Igihaljas puksrohi juba küll on, aga veel nagu midagi-kedagi… Siis tuligi meelde bergeenia. Mõelda, tervelt viisteist aastat on ta suutnud omapäi hakkama saada, trotsides pealekauba muruniiduki laastamist! Ega’s midagi, kaevasin risoomid koos mõne “kapsalehega” üles ja istutasin väärikamale kohale: metsatiigi kaldale, vees kügelevate astumise kivide naabrusse.
Jah, ei maksa üldsegi põlata vana-tuntut ja järeleproovitut! Kui bergeeniaid poleks Eestis kunagi varem kasvatatud ja need nüüd ühtäkki uudistaimedena turule tuleks, siis oleks nad kindlasti väga nõutud ihalusobjektiks. Mõelda, säärased ülilopsakad igihaljad “kivirikud” (kuuluvad kivirikuliste sugukonda), kel pealegi mais-juunis kaunid ja üsnagi toekad tumeroosad õiekobarad. Lisaks sellele on bergeeniad külmakindlad, kuna pärinevad Kesk-Aasia mägedest, Himaalajast ja Ida-Aasiast.
Õied õiteks, need on siiski lühiajalised, minu jaoks seisneb bergeenia väärtus eeskätt talv läbi nahkjates haljastes suurtes lehtedes. Päris kõik liigid küll igihaljad pole, ent me aedade tavaline kahelehine bergeenia on seda igatahes. Kuna mul on nõrkus igihalja leheroheluse järele, siis jääb vaid endalt imestunult küsida, et miks ometi lasin ma sel taimel seal metsikuna nii kaua vahepeal vireleda?
