Oranžid lõhnakääbused puuviljaletis on kinkanid ehk kumkvaadid

Tsitruste suures valikus jäävad miniatuursed kinkanid ehk kumkvaadid tihti tähelepanuta. Oma viljade väiksuse korvavad nad erksa värvuse, intensiivse lõhna ja erilise maitsega.

Kinkanipuu looduslik päriskodu on arvatavasti Kagu-Hiina piirkond, kus selle puu vilju on kasutatud juba aastatuhandeid. Populaarne on kinkan ka teistes Aasia maades, näiteks Indoneesias, Vietnamis, Pakistanis ja eriti Jaapanis.

Tänapäeval kasvatatakse neid puid ohtralt ka Ladina-Ameerika maades ja Lõuna-Aafrikas. Euroopasse, täpsemalt Londonisse tõi loo nimitegelase aiandushuviline kollektsionäär Robert Fortune alles 1846. aastal.

Arvestades viimatinimetatud isiku teeneid, on tsitruste süstemaatikas kinkanipuude ladinakeelne perekonna nimetus Fortunella. Puu vilju tähistavad nimed – kinkan ja kumkvaat – tulenevad hiina keele dialektidest ning sisaldavad tõlkes viidet kas kuldsele apelsinile või mandariinile. Eesti keeles kutsutakse neid vilju ka kääbusapelsinideks.

Kinkani liigitamisel apelsini botaaniliseks sugulaseks kohtab läbi aegade nii poolt- kui vastuväiteid. Kinkanipuu ise sirgub kõigest 2–4 meetri kõrguseks. Samas on puu välimus piisavalt dekoratiivne, arvestades nii igihaljaid rohelisi läikivaid lehti, valgeid õisi kui eredalt värvunud vilju.

Kinkani kääbusvorme kasvatatakse karmimates kliimaoludes tihti kas toatingimustes või talveaias. Väiksusega paistavad silma ka tema viljad, mis nii suuruselt kui kujult on võrreldavad ploomidega. Toonilt on küpsed viljad kas kollased, oranžid või punakad, kujult on levinud peamiselt kaks vormi – ümar või ovaalne.

Nahka pannakse kogu vili!

Kumkvaatide eripära seisneb selles, et toiduks kasutatakse tervikvilja koos kooreosaga. Arvestades viljade tillukesi mõõtmeid, on neid ka üsna raske koorida.

Et kinkanite koor on õhuke, on viljad altid veekaotusele ning neid tuleb säilitada jahedas, piisava õhuniiskuse tingimustes. Poes müüakse värskeid vilju tavaliselt kilega kaetud alustel. Kogu vilja kasutamine söögiks annabki neile omalaadse lõhna ja maitse, ent sunnib sööjat mõtlema ka sellele, milliste kemikaalidega ja kui mitu korda on vilju nii kasvuperioodil kui transpordil töödeldud. Hoolikas pesemine pole kumkvaatide puhul kindlasti liigne.

Koore pindmine värvunud kiht sisaldab piisavalt eeterlike õlide mahuteid, mille avanemiskohti võib ka vilja vaatlemisel hõlpsalt märgata. Kinkanikoore eeterlike õlide koostises on võimsas ülekaalus limoneen. Enne söömist soovitatakse neid vilju käte vahel hõõrudes kergelt muljuda, et aroom paremini maksvusele pääseks. Soojuse ja survestamise koosmõjul eritub eeterlike õlide mahutitest piisavalt aroomi ning maitselt on eredalt värvunud kooreosa kergelt vürtsikas.

Vilja katvate kihtide alumine valkjam osa on mekilt pigem magusapoolne, ning mahlakas viljaliha, nii palju kui seda viljas leidub, on hoopiski hapu. Kumkvaatide eripära selles seisnebki, et vilja söömisel maitseaistingud kombineeruvad: vürtsikas, magus ja hapu.

Ent nagu ikka eripäraste maitsete puhul, kehtib ka siin lihtne seaduspära: see, mis ühtedele meeltmööda, on teistele täiesti vastukarva. Paljud heidavad neile viljadele ette liiga intensiivset, isegi vänget maitset. Arvestada võiks sedagi, et muude tsitrusviljade suhtes ülitundlikud inimesed ei saa ka kumkvaate süüa.

Kuidas toiduks kasutada?

Kumkvaate kasutatakse kõige rohkem siiski teiste toitude maitsestamiseks, olgu siis tegu kas joogipoolise või roogadega.

Jookidest lisatakse neid vilju kokteilidele ja boolidele, kusjuures lisandina saab kasutada nii värske vilja osi kui ka tervikviljade pressimisel saadud vedelikku, mida võib koos veega kuubikuteks külmutada.

Tänu erilisele maitsele ja aroomile ning lõpptoote kaunile toonile hindavad kinkaneid ka liköörimeistrid. Väga populaarsed on sellised liköörid just Lõuna-Euroopa maades. Samuti saab loo nimitegelase viljadest valmistada erilise maitse ja värvusega siirupit.

Mõnes Aasia riigis lisatakse nende viljade lõike mustale või rohelisele teele, kusjuures selliselt maitsestatud teeversioone juuakse kas kuumalt või külmalt.

Toitude tasandil võib neid vilju kohata segusalatites, kalade kaunistuseks või täidisena linnu- ja lambalihast valmistatud toidupoolises ning magustoitudes alates mitmesugustest küpsetistest ja lõpetades maitsekastmetega.

Roogades ongi nendel viljadel peamiselt kaks rolli, mis sageli ka ühtivad. Nimelt on nad nii maitsestajaks kui kaunistuseks.

Kuna kumkvaadid on hooajakaup, siis on mõeldud ka nende pikemaaegsele säilitamisele.

Neist viljadest saab valmistada suhkruhoidiseid nagu moosi ja marmelaadi, neid saab suhkrusiirupis konserveerida, samuti võib vilju talletada alkoholis, marinaadis ning neid kuivatades või isegi soolates.

Viimane säilitustava on kõige rohkem levinud kinkanipuu looduslikul kodumaal Hiinas. Ehkki kumkvaatide toiteväärtus on täiesti arvestatav, ei saa neid meie menüüs mingiks eriliseks toitainete allikaks lugeda, sest kumkvaate süüakse harva ja väikeses koguses.

Loo lõpetuseks siiski nende viljade põhitoitainete pingerida kasvavas järjestuses.

Minimaalselt on naturaalsetes viljades õlisid, veidi rohkem valke, piisavas koguses leidub süsivesikuid, sealhulgas kiudaineid ning kõige rohkemal määral on esindatud loomulikult vesi.

Kogu see põhitoitainete küllus annab sajagrammise portsu söömisel 60–70 kilokalorit energiat. Mikrotoitainetest peaks rõhutama värskete viljade askorbiinhappe ehk C-vitamiini sisaldust ning kaaliumiühendite küllust.