Noa ja kahvliga Stockholmis 6.
Kuigi müüjanna oskas natuke inglise keelt ja jagas abivalmilt brošüüre, kus olid kõik trühvlite maitsed lahti seletatud ja ka nimed ära tõlgitud, oli minu reisieelsetest rootsi keele harjutustest niipalju kasu, et oskasin kõik maitsed ilma kõrvalise abita dešifreerida ja välja valida.
Mõne poe otsimisega sai pisut nalja, sest tuli välja, et Sveavägenist ida poole on mitmed Kungsgataniga ristuvad tänavad hoopiski teisel tasandil, kuid kaardil seda märgitud ei olnud. Niisiis jalutasime kergelt segadusse sattunult suure tiiru ümber mitme kvartali, enne kui leidsime tänavaotsa, kust sai nii-öelda järgmisele korrusele.
Olof Palmes Gatast põhja poole leidsime kaks Tai poodi, kust ostsime ja proovisime selliseid huvitavaid asju nagu Aasia probiootilist jogurtijooki Yakult, litši ja rambutani karvutu sugulase longani värskeid vilju ning basiilikuseemnejooki, mis nägi välja, nagu ujuksid seal sees pisikesed silmamunad.
Mõni tänav põhja poole, Tegnérgatani kandis, otsisime üles sealse Jaapani poe, kust oli plaan osta mõned toiduained ja teenõusid. Hiljem leidsime samalt tänavalt veel ühe Jaapani poe, kus müüdi nii keraamikat kui ka värsket söögikraami. Kahjuks ei olnud mul võimalik toorest liha ega mereande kaasa osta, reis oli selleks liialt pikk.
Kuigi ükski meid teenindanud tai- ja jaapanlannadest ei osanud inglise, saksa ega mõnda muud meile tuttavat keelt, saime kõik asjad suurepäraselt aetud ja vastuvõtt oli igal pool väga meeldiv.
Stockholmis on tohutult palju jalgrattureid ja muidugi on ka jalgrattateed igal pool, autoteedel ja kõnniteedel. Seega tuleb kõnniteel käies olla tähelepanelik ja mitte ette jääda ratturitele, kes kihutavad mööda jalgrattariba, nagu oleks neil deemonid kannul.
Nõrgema närviga inimestel ei tasu Stockholmis autoga üldse sõita, liiklus on äkiline ja fooride töö omapärane, muutes vasakule pööramise päevasel ajal lausa võimatuks. Ka peab pidevalt valvas olema, juhuks kui mõni rattur äkki üle tee sööstab.
Aga parkimine on tehtud suhteliselt hõlpsaks, muidugi eeldusel, et mõni vaba koht leidub.
Pea igal nurgal on parkimisautomaat ja meeldiv avastus oli see, et parkimisaega saab ise üsna täpselt valida, viie minuti kaupa on võimalik minuteid lisada. Vajutad aga väikeste rahasummadega tähistatud nupukesi ja ekraanilt paistab jooksvalt, mis kellani sa selle summa eest parkida saad. Kui arvad, et aitab küll, sel ajal võiksime edasi liikuda, muljud suurt rohelist nuppu ja maksad kas kaardi või sularahaga ja trükid välja pileti.
Paljud parkimismajad on mitu korrust maa all, hotellide ja poodide all on ka parklad, kuid need võivad mõnes kohas olla kõrgemate džiipide jaoks natuke madalad.
Meie hotelli all oli nagu sipelgalabürint garaažidest ja käikudest, iga ukse ees koodlukk. Hotell ise oli ka sopiline ja täis käänakuid – nagu ikka siis, kui on vaja sobitada moodsate mugavustega hotell vanasse majja, ilma et see väliselt eriti muutuks.
Hotelli hommikusöögivalikus oli nii rootsipäraseid roogi (üpriski püdel puder, röstsaiad kalamarjamäärdega ja krõbinad jogurtiga) kui ka klassikalisi palasid (munapuder, vorstikesed, kuklid, peekon, puuviljad jne).
Vahel juhtub hotellides, et kui hommikul õigel ajal sööma ei jõua, saab hiljem ainult riismeid, aga siin oli kõike külluses. Hotellis töötasid toatüdrukutena rõõmsameelsed tailannad, kes särasid tervitades nagu väikesed päikesed.
Just siis, kui linn oli koduseks muutunud ja kõik tänavanurgad tuttavaks saanud, pidi hakkama koju tagasi sõitma. Kahju oli lahkuda. Inimesed olid sõbralikud, võhivõõradki tervitasid ja igal pool lubati lahkelt pildistada.
