Samas nuka peal vohab nii 3 m kanti kiskuv hiiglaslike lehtedega trompetipuu (Catalpa ovata), kes on istutatud 2004. aastal. Põõsjal puukesel ripuvad mullused piitspeened kaunad, valmistub hetkel (juuli keskel) taas õitsema.

Klaasmaja tagasissepääsu kohal on aastaarv 1889. Tolle üle, ümber ukse väänleb Wisteria sinensis'e elujõuline liaanide kaar. Maas kasvab tuliastlapõõsas, vasemal aga Ficus carica 'Brown Turkey'. Oeh, no see on liig! Järelikult polnudki nii valed need kuulujutud, mis väitsid, et viigipuu viljub Helsingis avamaal. Küllap see imelugu oli siis tõesti võimalik. Paraku on viimased talved teda kõvasti ohjeldanud. Mullused kuivanud varred ulatuvad mulle lõuani, on tänavu maa lähedale tagasi külmunud. Kuid juba viskavad uued kasvud üles. Samamoodi käituvad viigipuud ka Hiiumaal mu koduaias. Nii et väga omapärase püsikupõõsakesena võib viigipuud meie aedadesse küll soovitada!

Ohtralt leidub viljunud rohtlaliiliaid. Ja jälle üks tore leid: harilik trompetipuu (Catalpa bignonioides). Mullu kevadel on ta olnud veel mulle rinnuni, siis visanud suvega üle pea, nüüd jätkab kõrgusesse pürgimist, see aasta ulatub juba 3-4 m vahele ära. See USA lõunaosast pärit trompetipuuliik on meie kandis osutunud üllatavalt vastupidavaks ja köidab veel larakamate heleroheliste lehtedega kui Aasiast pärit Catalpa ovata.

Järgmine tilluke boks. Sasa kurilensis on puusakõrguseni talvele vastu pidanud, ehkki lehed hävinud. Nüüd tulevad uued. Lehed on ennem nähtud Sasa senanensisest veidi kitsamad, ent mitte oluliselt. Siis leidub siin veel alla kahe meetri kõrgune Thamnocalamus spathaecus, kes on tuttava sirmbambusega äravahetamiseni sarnane. Väga põnevad on poolteise jala pikuke Nothofagus pumilio (2011 istutatud), 1 jalane Broussonetia papyrifera (nt Gdanskis kasvab puuna) ja puusani Nothofagus alpina vits (mullu istutatud). Lilium candidum ehk madonnaliilia on istutatud 2010.

Vahepeal teeme põike klaasmajast veidi eemale ka. Juba kaugelt jääb silma huvitava lehega tegelane. See osutub laiuvaks jämedate harudega 4 meetri kõrguseks Forsythia europaea'ks. Too Albaania ja Kosovo reliktliik on näiteks Saaremaal aastaid õitsenud ja viljunud, sirgunud sama ilusaks ja suureks kui Helsingis. Perspektiivne eksoot, keda aga puukoolidest tänini tulutu on otsida. Oma lehestiku poolest erineb ta tugevasti Aasia forsüütiatest, mõjub kuidagi lõunamaisena.

Paelub tünja tüvega Malus prunifolia. Silmame musti mände, hiigelelupuid. Omapärane on korbalise tüvega jaapani lepp, väga kaunis aga suur lõhislehine hall lepp 'Laciniata'.

Klaasmaja põhjaseina äärde on tehtud hiljuti tublisti uusi istutusi. Sõnajalgadest näiteks kaneel-, kuning- ja claytoni osmunda, tähk-roodjalg. Väga ohtralt on eri bambuseid. Näiteks Pleioblastus humilis var pumilus, Fargesia rubra, Pseudosasa japonica. Mulle, kes ma viimasel ajal fännan Põhja-Ameerika idaosa heitlehiseid üliliigirikkaid lehtmetsi, pakuvad siin suurt huvi Sassafras albidum (loorberiliste sugukonna aromaatsete lehtedega liik) ja Diospyros virginiana. Meie oludes on viimased pea tundmatud ülieksootilised tegelased. Kaisaniemil on nad veel väga pisikesed. Väga troopilisena mõjub pooleteise jala pikuke Mahonia japonica.

Edasi. Teiselpool peasissepääsu tuleb klaasmaja põhjaservas jälle tõeliselt super kooslus: 5-6 m kõrgune Castanea sativa, 2 m kõrgused Magnolia tripetala'd, 2 m kõrgune Stewartia pseudocamellia. Viimane kuulub teepõõsaliste sugukonda. Õied lõhnavad mahedalt roosi järele. Ära õitsenult kukuvad nad terveina maapinnale. Seda huvitavat liiki tasub ka Eestis kasvatama hakata. Peab vaid arvestama, et nagu lähedased sugulased teepõõsas ja teised kameeliad, nõuab stuartiagi happelist pinnast.

Meeldejäävaid siluette loovad ripjaoksised nutka ebaküpressid. Liigiomaselt maapinnal losutab Uus-Meremaalt pärit lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis). Rahuldavalt kasvavad meserva iileksid, samuti heitlehised iileksiliigid. Seevastu Euroopa haljastuses tavalisim ja nõutuim, oma kontinendi liik Ilex aquifolium on alles tibatilluke. Põhimõtteliselt peaks tal Helsingis siiski lootust olema, sest Hiiumaal edenevad euroopa ehk teravalehised iileksid üsna normaalselt.

Huvitav on 6 jalase põõsana viimase karmi talve üle elanud Buddleia alternifolia, õitsedes ja lõhnates suurepäraselt.

Hakkame viimaks klaasmajast eemalduma. Siinsamas on üks jämeda kaheharulise tüvega (maapinnalt läbimõõt 3 jalga) juudapuulehik. Suur mandžuuria vaher. Väga kaunis on 8 tolli läbimõõdus lehtedega 2 m h Jaapanist ja Taivanilt pärit Viburnum furcatum. Kanalipoolset sissepääsuväravat raamivad suured hilistoomingad. Üllatab kanada lodjapuu (Viburnum lentago). Oma valkjate õisikute ja läikivate lehtedega meenutab see laiuv põõsaspuu justkui mingit eksootilist hortensiat.

Teerada viib mööda kahustest siberi seedermändidest, üles kerkib kogukas ebatsuuga. Lopsaklehised hiina saared, ripja võraga suureviljalised tammed. Lossi põhjakülge on istutatud tihedasti eri magnooliaid. Paistab, et Helsingi botaanikaaed ei taha Riia omast kriipsugi viletsam olla!

Õhtu käes, tuleb kiirustada Mustikamaa saarele telkimispaika otsima. Põgusaks küll jääb see botaanikaaia külastus, ent muljeid see eest rohkem kui küll. Mõelda, et kõik need erilised lõunamaised taimed siin Soomes koos!

Viimasena jääb aga meelde hoopis üks Põhja-Euroopa pajuliik. See kuni 5 jala kõrgune põõsas oma tumeda läikiva lehestikuga mõjub kui kaugelt lõunast pärit igihaljas eksoot.