Lambiharjapuu vajab toas valgust ja jahedust
Vastab Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Jaan Mettik
Tõenäoliselt on tegu siiski mitte pudeliharja- vaid mõne lambiharjapuuga (Callistemon). Lambiharjapuud on Austraalia kuivadelt subtroopilistelt aladelt pärinev taimeperekond, kuhu kuulub erinevate süstemaatikute arvates kuni 40 liiki. Neist suurimad on kuni 15 m kõrgused puud, väikseimad vaid poole meetri kõrgused roomavad põõsakesed.
Sobiva kliimaga aladel, seal kus talvine temperatuur ei lange reeglina alla 0° C ega tõuse oluliselt üle +15° C, kasvatatakse neid laialt õues ilutaimedena. Külmemates piirkondades pakutakse õitsvaid põõsakesi aga aeg-ajalt toalilleks.
Toataimedena pole lambiharjapuud siiski kõige leplikumad. Suvel on nendega lihtne. Sel ajal on lambiharjapuule kõige sobivam paik õues, tuulte ja otsese päikese eest varjatud paigas. Te võite ta välja viia niipea, kui öökülmaoht on möödas. Tagasi tuppa toomisele tasub mõelda alles siis, kui ilmajaam lubab esimesi hallasid.
Talvel on temaga palju keerulisem. Selleks, et lambiharjapuud end hästi tunneks, vajavad nad talviti väga palju valgust ning soovitavalt jahedamat kasvukohta, mille temperatuur oleks umbes +10° C. Liiga soojas ja pimedas kasvukohas kipuvad taimed enneaegselt kasvama minema ning nõnda tärkavad nõrgad võrsed ja õitsemine jääb enam kui tagasihoidlikuks.
Mis võis juhtuda teie taimega? Tõenäoliselt sai ta tuppa tuues esmalt temperatuurišoki - õues oli õhk jahe ja niiske ning siseruumides soe ja kuiv. Oma roll on ka talvisel valguse puudusel. Lisaks võis taim jääda mingil hetkel ka kas liiga kuivaks või liiga märjaks. Nõnda oligi lehtede langemine käes.
Mida nüüd teha? Kui teie põõsa oksad ei paindu, vaid murduvad prõksudes, siis on taim tõenäoliselt hukkunud. Kui oksad aga painduvad, või teeb seda vähemalt okste alumine osa, on taim stressist lihtsalt oma lehed maha loopinud ning lootus teda päästa pole veel kadunud.
Lõigake lambiharjapuu 1/3 kuni poole võrra tagasi ning tõstke ta valgesse ja jahedasse (umbes 10-15° C) paika ning oodake, kas kevade edenedes tärkavad ka raagus põõsal uued võrsed.
Kõige keerukam on sellel ooteajal kastmine - mullapall peaks püsima kogu aja vaid kergelt niiske. Kindlasti ei tohi taime päris kuivale jätta – siis taim hukkub. Kuid sama ohtlik on ka ülekastmine, mille tulemusena lähevad mädanema juured ning taim võib samuti surra. Ülekastmine on sel ajal väga kerge tekkima – lehtede puudusel on taime veekulu minimaalne.
Kindlasti ei tohi sellist “ooteasendis” taime väetada. Seda võite teha alles siis, kui taim on juba täie hooga kasvama hakanud ning siiski väetisepakil toodust mõnevõrra lahjema lahusega.
