Sellised karused lood
Muhedaid karusid nähes tuleb lastelt vaimustav ahhetus – nii armsad mõmmid! Ja mõnusalt muigamata ei suuda jääda ka täiskasvanud. Näitusel ongi terve toatäis vahvaid lelusid. Eks näitusekorraldaja ole kogemustega ning juba teadlikult karukesed kõige väiksemate külastajate jaoks piisavalt kõrgele riputanud. Nii tahaks kõigile karudele pai teha või siis vähemasti mõnele lemmikule.
Lembe Maria Sihvre sai punaste lilltikandiga karude jaoks inspiratsiooni oma uurimistööd kirjutades. Sajandi jagu päevi tagasi võttis üks andekas Läänemaa naisterahvas nimega Marie Mustkivi jupi punast, kõige eredamat kodukootud kangast ja kirjas selle imeilusaks tekiks. Lembe Maria ühendas oma kaks armastust – kaisumõmmikud ja lilled. Tikkis pisikesed lilled punasele karule, mõeldes soojuse ja tänutundega toredale ning andekale naisele, kes oli omas ajas vapper moelooja. Tõenäoliselt ise aimamatagi, millise panuse ta
rahvarõivakandmise traditsioonile andis.
Keilas elavale kunstnikule on mänguasjade meisterdamine nii elustiil kui ka elukutse. Armastuse rahvakunsti vastu sai ta Kaljo Põllu korraldatud Tallinna Kunstiülikooli ekspeditsioonidelt. “Kunstnik Kaljo Põllu oli ja on,” tõdeb Lembe Maria.
Kunstniku sõnul on karumõmm üks väga vajalik lelu. Kaisukaru kannab endas soojust, turvatunnet ja sõbralikkust, ning kui iga päev ei saa kanda Lihula lillelist seelikut, siis pisike punane karumõmm saab ikka olla truu kaaslane.
Oma loomingu eest pälvis kunstnik 2009. aastal Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri aastapreemia ja 2011. aastal Soome mänguasjameistrite konkursi peapreemia.
Kel tekkis suurem huvi kunstniku tööde vastu, saab nendega tutvust teha Facebookis, kus kunstnik tegutseb nime Lelukoda all. “Pesitsen koos paljude teiste meistritega Tallinnas Platsiveere Meistrite Majas (Pikk 15). Seal ma küll kogu aeg ei ole, aga töid saab vaadata iga päev,” räägib kunstnik.
Lisaks õpetamisele Viljandi Kultuuriakadeemias korraldab ta ka kursusi: “Olen seda meelt, et kui on antud, siis tuleb olla tänulik ja jagada. Aga kuna ma asjaajamist eriti ei armasta, siis enamasti õpetan Tallinna Rahvaülikoolis ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juures.” Kunstnikud sageli ei kipu oma teoseid jagama, siis Lembe Maria oli lahkelt nõus, kui palusin karukeste lõiget.
