Nii sattusin puhtjuhuslikult ka Helena Aruste blogisse http://helenapesa.blogspot.com, kus ta õpetas vardahoidikut tegema. Taas kord pean tõdema, et inimesed on nutikad vajalikke esemeid ise välja mõtlema, kui poest osta pole võimalik või on hind liiga soolane.

Sellise vahva leiu peale ütlevad inglased “You made my day”, nii ei mõelnudki ma pikalt ning kirjutasin kohe Helenale, kas ta on nõus vardahoidiku tegemise õpetust ka teistega jagama.

“Väga hea meelega jagan, sest olen ise alati rõõmus, kui keegi midagi vahvat “leiutab” ja teistelegi õpetab. Nüüd on minul võimalus midagi vastu anda. Õpetus minu blogis ongi selleks, et teisedki saaksid endale samasuguse teha,” lubab Helena Aruste lahkelt.

Esimest korda nägi ta sellist vardahoidikut kolm-neli aastat tagasi netiavarustes ning talle tundus see hästi põnev ja asjalik vidin: “Tookord otsisin seda tikutulega nii ja teistsuguse nimega taga, aga kahjuks ei jäänud midagi toredat silma. Ühe isegi leidsin, kuid selle hind oli liiga kõrge ja nii see sinnapaika jäi. Nüüd tõusis vardahoidja vajadus uuesti päevakorda ja otsustasin ise midagi välja mõelda.”

Natuke nuputamist, ja Helenale tuli meelde mitu asja, millest seda teha. Kõige käepärasem oli tol hetkel kardinapuu. Helena ostis 110 cm pikkuse U-kardinasiini komplekti, kuhu kuulusid ka kaks otsakorki, mis ideaalselt sobivad vardahoidiku tegemiseks. “Ja muide, tasub kohe teha kaks hoidikut, sest enamik meist koob kindaid-sokke ikkagi kaks korraga,” soovitab ta veel.


Kui antud töö kõige vaevalisem osa – sobivas suuruses vardahoidikud on saetud, ei saa veel kergendatult hingata. Nimelt jäävad lõikepinnad
karedad ning lõhuvad kudumit. Seetõttu on kaval lõikekohad korralikult siledaks lihvida, viilige ka nurgad ümmarguseks − nii libiseb kudum
vardahoidiku siini vahele takistusteta. Proovige, kas nurgad on piisavalt siledad ning otsakorke lihtne kohale asetada. 
Libistage pooleliolev töö siini otsast sisse ja asetage kork peale. Nüüd pole karta, et kotis kaasas kandes silmused varrastelt maha jooksevad. Soovi korral võib otsakorgid omavahel paelaga ühendada − siis ei pea kartma, et küljest ära olev ots kaduma läheb.