Mure multšiga
Kooremultšiga kaetud lillepeenar näeb nägus välja ja multšikiht hoiab peenra üsna hooldusvaba. Niiskust hoidev paks kiht vähendab ka vajadust kastmise järele. Samuti väheneb oluliselt vajadus rohida - tärkaval umbrohul on raske end paksust koorepurust läbi suruda.
Millega aga arvestada püsilillepeenra katmisel kooremultšiga, aitab selgitada Bauhofi aednik Taisi Jürimäe.
„Enamasti on kooremultš valmistatud männipuu koorest. Peenrale laotatava multši kihi paksus võiks olla 5-10 cm ning see sõltub koore fraktsioonist. Keskmiselt pannakse peenardele 7cm paksune kiht.“ Mõtte laotada peenrale võimalikult paks kiht kooremultši laidab Jürimäe aga maha: “Ülemäära paks kiht halvendab taimejuurte õhuvahetust, see aga pidurdab taimekasvu.“ Aedniku sõnul võib peenraid multšida igal ajal, kui vaid selleks tekib vajadus.
Enne multšima asumist tuleks Jürimäe sõnul istutusala tasandada ning korralikult puhastada eelkõige umbrohust. Kuigi paljud kasutavad multšikihi all erinevaid alusmaterjale nagu ajalehed, geotekstiil, kattekangas, on aednik selles osas kõhklev. Ühelt poolt hoiab see küll peenrad üsna hooldusvabad, kuid teisalt halveneb jällegi taimejuurtele oluline õhuvahetus ning hilisemad istutustööd on multši alla pandud alusmaterjali tõttu ebameeldivad.
Päris taimede ümber ei soovita Jürimäe paksu koorepuru kihti panna, sinna piisab, kui saab vaid õhuke kiht multši.
Multšikihi uuendamine toimub vastavalt vajadusele - umbes 2-3 aasta tagant. „Kui kiiresti kooremultš laguneb sõltub frakstioonist – mida peenem, seda kiiremini see laguneb. Peene multši korral teeb ka tuuleerosioon oma töö, tuul lihtsalt kannab koorepuru laiali,“ selgitab Jürimäe.
Kuna lagunemisprotsessid tõmbavad mullast välja lämmastikku, tuleks jälgida, et kooremultšiga kaetud peenras taimed ei kannataks lämmasikupuuduse all. Seetõttu soovitab Jürimäe taimi kindlasti, kuid vastavalt vajadusele väetada. Veel tuleks jälgida, et multši pinnal ei esineks hallitust – see tuleks esimesel võimalusel eemaldada ning asendada uue ja puhta kihiga.
