Vaktsineerimist tuleb jätkata ka pärast võõrsil uue kodukoha leidmist
Võõrsile kolides jätkub vaktsineerimine sihtriigi immuniseerimiskava järgi, Eestisse tagasi tulijaid vaktsineeritakse siinse kava kohaselt. Eelkõige puudutab see laste vaktsineerimist. Kuna vaktsineerimiskava on lapse esimesel eluaastal eriti tihe, peaks imikuga kolides õige ruttu arsti juurde jõudma, et saaks kordusvaktsineerimised vajalikul ajal ära teha.
Kuigi mitme haiguse (lastehalvatus, difteeria ja teetanus) vastaseid vaktsineerimisi tehakse paljudes riikides, erinevad riikide vaktsineerimiskavad selle poolest, milliste haiguste vastu ja mis vanuses vaktsineeritakse.
Varasemad andmed olulised
Kui pere kavatseb võõrsile kolida, tuleb terviseameti epidemioloogianõuniku Kuulo Kutsari sõnutsi kaasa võtta vaktsineerimist tõendavad dokumenteeritud andmed: vaktsineerimispass või perearsti juures tehtud e-tervisekaardi väljavõte vms. Siis saab sihtriigi arst teada, millised vaktsineerimised on lapsele, aga ka täiskasvanule tehtud.
Näiteks aastase lapsega Soome kolides ja vaktsineerimiskalendreid võrreldes selgub, et peale Eestis tehtavate vaktsineerimiste on sealses kavas ka rotaviirus- ja pneumokokknakkuse vaktsiin (Eestis hakatakse imikuid rotaviirusnakkuse vastu vaktsineerima alates selle aasta 1. juulist).
Kuna rotaviirusevastane vaktsineerimine peab olema tehtud hiljemalt lapse 32. elunädalaks, siis seda Kutsari sõnul tagantjärele ei tehta. Küll vaktsineeritakse pneumokokknakkuse vastu. Niisiis kui mõne haiguse vastu saab vaktsineerida hiljem, kui on riiklikus kavas ette nähtud, siis seda ka tehakse.
Edasine immuniseerimine jätkubki juba sihtriigi kava järgi.
Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliiniku juhataja Kai Zilmer soovitab enne minema kolimist lähteriigi arstiga nõu pidada, kas ehk on tarvis teha vaktsineerimine mõne sellise haiguse vastu, mida lähteriigis ei esine, küll aga sihtriigis. Näiteks võib osutuda vajalikuks kaitsta end kollapalaviku vastu, mida esineb mõnes Lõuna-Ameerika ja Aafrika riigis.
Mõni vaktsiin tagantjärele
Ka Eestisse tagasi kolides jätkub vaktsineerimine eelkirjeldatud põhimõtte järgi. Siinne perearst võrdleb vaktsineerimispassi või välisriigi perearsti käest võetud väljavõtte andmeid meie immuniseerimiskavaga. Näiteks aastase lapsega Soomest Eestisse kolides selgub, et talle ei ole tehtud B-viirushepatiidi vastast vaktsineerimist, sest Soomes haigestutakse sellesse haigusse väga harva. Niisiis saab ta vajaliku vaktsiini Eestis tagantjärele.
Samuti ei pruugi laps olla vaktsineeritud tuberkuloosi vastu – selle haiguse vastu ei vaktsineerita kõiki lapsi ka Rootsis, USA-s, Suurbritannias jm.
Kui laps on kolimise ajal noorem kui seitse aastat, tuleks teda Kutsari sõnul tuberkuloosi vastu vaktsineerida. „Pärast seitsmendat eluaastat on ta tõenäoliselt tuberkuloosikepikestega kokku puutunud ja teda enam ei vaktsineerita. Ka on palju andmeid, et vaktsiin on tõhus eeskätt väikelastele,” selgitab Kutsar.
Kui vaktsineerimiste vahe venib kolimise tõttu ettenähtust pikemaks, tuleb järgmine doos anda võimalikult kiiresti.
„Vahe pikenemine ei tähenda, et vaktsineerimist peaks uuesti alustama. Oluline on, et lõpetamata vaktsineerimise seeria korral pole kaitse haiguse vastu veel piisav,” rõhutab Zilmer vaktsineerimise lõpuleviimise olulisust. Näiteks lastehalvatustõve vastu antakse kokku viis vaktsiinidoosi.
