Perearsti vastuvõtul koridoris oodates ei soovi keegi, et arst otse koridoris kõva häälega mitme patsiendi juuresolekul tema diagnoosi ja edasise ravi ette loeb. Nii on juhtunud nii mõnegi Eesti Päevalehe poole pöördunud lugejaga, kes on segaduses, miks selline asi üldse juhtuda saab ja kust peaksid jooksma delikaatsete isikuandemete avaldamise piirid.
„Kutsuti nimepidi, arst tuli koridoris minu juurde ja rääkis, et mul on põletik, kirjutame välja need antibiootikumid ja võtta tuleb neid täpselt niimoodi. Ma tundsin küll end väga ebamugavalt, aga olin õnnelik, et haigus nii delikaatne ei olnud,” rääkis Eesti Päevalehele enda kogemust jaganud Tiina.
Täpselt sama probleemi ees on seisnud ka Kadi, seekord küll apteegis. Kadi on nii välismaal kui ka Eestis kogenud nii omal nahal kui ka kõrvaltvaatajana äärmiselt kummalisi olukordi. „Rootsis hõigati üle pika järjekorra kliendile, mis seen see teil on, kas varbaseen või tupeseen,” kirjeldas ta enda sõnul uskumatut juhtumit. Eestis koges ta sama omal nahal, kui proviisor tema sõnul ülikõva häälega küsis, mis antidepressante ta varem võtnud on. „Tavaliselt küsitakse: „Kas olete selle toimeainega ravimeid varem võtnud, kas teate, millist rohtu soovite?” Või midagi muud neutraalset. Igatahes diagnoosi ei hõigata välja. Klient ei pea sellist informatsiooni teiste klientidega jagama,” rääkis ta.
Samalaadseid kogemusi jagub veel nii perearstikeskustes, apteekides kui ka haiglates, seda on omal nahal kogenud isegi arstid.
Tartu ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja Hele Everaus ütles, et nii arstide kui ka õdede kohus on arvestada patsiendi privaatsusega ja käsitleda teda puudutavat informatsiooni delikaatselt. „Suured ühispalatid on probleem. Lahendus saaks olla selles, kui arst patsiendi vestluseks ja läbivaatuseks eraldi ruumi palub,” pakkus ta võimaliku lahenduse. Everaus lisas, et kindlasti vajavad nii arstid kui ka õed korduvat ja süsteemset õpetamist.
Polnud kõige meeldivam
Perearstide seltsi juhatuse esinaine Diana Ingerainen tunnistas, et on ka ise haiglas olles kogenud seda, kui palatis teiste patsientide juuresolekul kõva häälega diagnoos ette loetakse. „Ega see just kõige meeldivam ei olnud,” rääkis ta. Selliseid olukordi ette tulema ei peaks ja kindlasti on need kahetsusväärsed. „Kui inimesed suhtlevad inimestega, siis ei saa keegi kogu aeg kõrval seista ja kontrollida. Alati, kui on tegemist inimestega, on ka võimalus, et eksitakse,” rääkis Ingerainen. Tema sõnul ei ole kindlasti viga süsteemis, pigem peaks tervishoiutöötajatele kehtivaid reegleid aeg-ajalt meelde tuletama. Perearstikeskuses on selliste olukordade vältimiseks palju võimalusi ning need on kirjas sisekorraeeskirjas ja töölepingutes.
Ingerainen selgitas, et igal tervishoiuteenust pakkuval asutusel peab olema andmekaitseluba ja selle saamiseks tuleb täita enda ruumides kõiki infoturbe reegleid. See tähendab, et sisekorraeeskirjas peab täpselt kirjeldama töökorralduse reegleid detailideni, näiteks kuidas peab kasutama arvuteid või milliseid ruume ei tohi jätta järelevalveta. Perearst lisas, et asi on paigas selliste peensusteni nagu kabinettide numbrid ja akende asukohad.
Mõnevõrra keerulisem on olukord, kus mängu tuleb ka inimestevaheline suhtlus, sest siis on alati inimliku vea võimalus. Perearsti sõnul ei ole seega ka olukord, kus patsiendiga räägitakse koridoris, kindlasti tervitatav. Igas töölepingus on ka konfidentsiaalsuspunkt, mille kohaselt ei või kolmandate isikute juuresolekul inimeste diagnoosist ja edasisest ravist rääkida. „Ma usun, et probleemiks on kiirus. Kui vaadata neid vastuvõtuaegasid, mis meil on ühe patsiendi peale, ja võrrelda Euroopa keskmistega, siis need kohati ei kannata mingit kriitikat,” lisas Ingerainen. Seetõttu võibki tekkida olukord, et arst soovib patsiendile võimalikult kiiresti anda võimalikult palju informatsiooni ja unustab kehtivad reeglid.
Ei hoita distantsi
Ingeraineni sõnul on perearstikeskustes samalaadse olukorra tekkimine väga tõenäoline ka registratuuris, kus inimesed soovivad arutleda ravimite üle. „Meil on probleem selles, et oleme pannud küll aparaadid järjekorranumbrite jaoks, et kui üks inimene on juba leti taga, siis teised ei tuleks kohe juurde. Aga see üldiselt ei takista kedagi,” rääkis Ingerainen. Kuigi perearstikeskustes on tema sõnul reegel, et registratuuri leti tagant üldiselt ei nõustata ja terviseandmetega ei tegeleta, soovivad mõned inimesed siiski seal endale ravimeid kirja panna. „On ka neid, kes seda väga valjuhäälselt teevad, ja kahjuks ei ole siis midagi teha,” lisas Ingerainen. Sellist olukorda, kus inimene on perearstikeskusele seetõttu kaebuse esitanud, Ingerainen ei mäleta ning loodab, et infoturbe reeglite meeldetuletamise ja ka inimlike vigade vältimise puhul sellist olukorda ei teki.
Eesti apteekrite liidu juhatuse liige ja Tartu ülikooli Kesklinna apteegi juhataja Anne Viidalepp rääkis samuti, et tihti on inimesed apteekides väga agarad ja kassale lähemale minekut ei takista ka maha tõmmatud joon. Seega on väga raske tagada teiste inimeste privaatsust. Kuigi paljud apteegid on kasutusele võtnud järjekorranumbrid, ei lahenda ka need tema sõnul olukorda, kus inimestel tõesti on väga kiire või ollakse harjunud kohe teiste sabas ootama.
Kassad on liiga lähestikku
Viidalepa sõnul on keeruline ka kahe lähestikku asuva kassa puhul tagada täielikult privaatne teenindus. Selleks on suuremad apteegid loonud eraldi nõustamistoad, mida inimesed tema sõnul ka julgelt ise küsima peaksid. Viidalepp rääkis, et on inimesi, kes lasevad teisi järjekorras vahele ja ootavad, et apteekrile oma soov võimalikult privaatselt teada anda. „Kahjuks ei tea me suhtlemist alustades veel, kas inimene vajaks privaatsemat nõustamist, ja delikaatsem jutt võib välja kujuneda nõustamise käigus,” lisas ta.
Inimeste privaatsuse huvides on tema sõnul delikaatsemad ravimid ja esemed paigutatud nii, et nende soetamine inimestele ebamugavust ei valmistaks. Alati ei ole Viidalepa sõnul võimalik ebameeldivatest teemadest mitte rääkida. „Näiteks olukorras, mida te kirjeldasite, kus apteeker küsis infot seene paiknemise kohta, on see teadmine äärmiselt vajalik ravimi valimise jaoks. Kindlasti peaks apteeker olema delikaatne, esitama küsimuse vaikselt või pakkuma võimaluse korral eraldi nõustamisruumi,” lisas ta.