Roosteseente mitu nägu

Punakaspruun urbne kiht – nii kirjeldab Eesti keele seletav sõnaraamat raua oksüdeerumisel tekkivat roostet. Roosteseente eoskogumikud meenutavad tõepoolest sageli rauaroostet, kuid vahel võivad olla ka valkjad või kollased kuni mustad.

Roosteseened kuuluvad söögiseentega samasse, kandseente hõimkonda. Nende sugulastest teame taimekaitses veel ka nõgiseeni ja mitmeid puidumädanike tekitajaid. Maailmas arvatakse roosteli-selaadsete seltsis olevat üle 7000 liigi, Eestis teatakse vähemalt 260 liiki 560 peremeestaimel.

Jumalik haigus

Kõrrerooste (Puccinia graminis) on nisu ja odra kahjustajana ilmselt maailma tähtsaim taimepatogeen, mida tuntakse juba alates põllumajanduse hämaratest algusaegadest. Umbes 1800. aastal eKr nõustas Joosep Egiptuse vaaraod, et seitsme külluseaasta jooksul tuleb koguda viiendik viljast, üle elamaks järgnevat seitset nälja-aastat, mil seenhaigused saagi hävitavad.

Antiikajal teati, et kõrrerooste lööbib nisul tavaliselt aprillis, pärast “punase koera tähe” Siriuse öötaevasse ilmumist. Seetõttu ohverdati Vana-Roomas 25. aprillil Robigalia festivali käigus viljade kaitseks roostejumalusele roostepruune loomi – rebaseid, lehmi või koeri, aga eelkõige võõrutamata kutsikate verd ja sisikonda. Jumaluse sugu on jäänud ebaselgeks, ta võis olla naiselik Robigio, mehelik Robigius, või isegi sõjajumal Marsi poiss-sõber: samal päeval tähistati meesprostituutide püha. Lisaks ohverdustele istutasid talumehed viljapõldude serva ka loorberipuid, et rooste satuks neile ja mitte viljapõllule, kuid kõigest sellest silmanähtavalt ei piisanud. Üheks Rooma impeeriumi languse põhjuseks võis olla tollal jahedamaks ja vihmasemaks muutunud ilmastik, mis soosis kõrreroostet ja tõi kaasa mitmeid üksteisele järgnevaid ikalduseaastaid.