Enne kui selektiivsed herbitsiidid 1950. aastatel tavakasutusse jõudsid, oli valge ristik pea kõikide muruplatside lahutamatu koostisosa.

Valgel ristikul on tegelikult terve rida häid omadusi. Ristik on vastupidav, ta kasvab peaaegu igasugusel mullal, ei vaja kuigi sagedast niitmist ning päris kindlasti ei hooli ta väetamisest. Nagu enamikul liblikõielistest taimedest, on ka valge ristiku juurtel mügarbakterid, mis on suutelised siduma õhulämmastikku ja sel viisil toidab ristik ära enda ning varustab lisalämmastikuga ka mulda.