Sada aastat tagasi hakati ehitama valgusküllaseid talumaju ja esmakordselt ka käimlaid

1920.–1930. aastatel kerkisid Eesti maakohtadesse seniste pimedate palktarede asemele kümned tuhanded moodsad talumajad, mille õuele hakati peale uute kõrvalhoonete ehitama ka käimlaid. Sel ajal õpetati eestlastele kodukaunistamist ja -kultuuri, aga ka igapäevast puhtust.

Äsja iseseisvunud Eestis loodi riigistatud mõisamaadele 1920. aastate algul üle 56 000 asundustalu ja ehitati umbes 70 000 uut talumaja. Algas aktiivne maarahva nõustamine. Ka põlistaludesse rajati üle 10 000 uue hoone. Argikultuur muutus hüppeliselt moodsamaks, kuigi enamikul maaelanikel, eriti asunikel nappis raha. Riik toetas uute talude ehitamist laenuga, mille saamiseks oli omakorda vaja arhitekti tehtud projekti.

Eestlased ei olnud toona eriti puhtust armastav rahvas, loe ka - PILK AJALUKKU | „Eestlase kodu on üks risuhunik, mustuse ja sopaauk“

Seni oli paremal järjel olevates kodudes võetud eeskujuks mõisa- ja linnasakste eluasemeid, kuid nüüd seati ideaaliks põhjamaine lihtne, praktiline ja looduslähedane kodukultuur. Elamu pidi olema mugav, otstarbekas ja tagasihoidlik, kiideti valgusküllust ja siledaid pindu, heledaid seinu ja rahvusliku mustriga tekstiile. Saksikud pehmed sohvad ja nipsasjad olid ajast ja arust, aukohale tõsteti otstarbekas ja rahvapärasest mööblist inspireeritud sisustus.