Kadri Tramm: nüüd saab minna ainult paremaks

| JUHTKIRI | LUGEJA KIRJUTAB |

Aasta 2020 kirjutatakse ajalukku mustades toonides. See maagiliselt ümmargune aastanumber tõi meile palju muret ja hirmu, aga sundis ka igaveseks muutma mõtteviisi ja arusaamu.

Nüüd on see aasta möödanik. Öeldakse, et isegi kõige halvemates asjades on alati midagi head – otsige see üles ja võtke endaga kaasa.

Tegelikult oligi ju möödunud aastas palju head. Kas või see, et paljud inimesed avastasid enda jaoks sellise mõiste nagu maakodu. Nii suurt tungi maale elama kolida pole ilmselt varem nähtud. Rääkimata sellest, kui tähtsaks muutus meie kõigi jaoks kodu tervikuna ja inimesed, kellega koos elame. Aeg, mida on alati vähe, sai justkui teistsuguse dimensiooni.

Nüüd oli lõpuks aega. Isegi nii palju, et keeruline oli seda mõistlikult ära kulutada. Oli aega omavahel rääkida, korrastada vanad pildialbumid, võtta ette kappide koristamine või kodu suurpuhastus, lõpetada pooleliolevad ehitus- ja remonditööd. Seda, kui lennukad ideed on inimestel ja kui vahvaid ehitisi tänavu meie koduõuedele kerkis, näitas ka meie detsembris toimunud konkurss “Koroonaehitis 2020”. Kõigest sellest anname põhjaliku ülevaate oma veebruarinumbris.

Üks on kindel, tänu möödunud aastale oleme me igal juhul rikkamad kui kunagi varem: kogemuste, teadmiste, uute oskuste, mälestuste, ühiselt veedetud aja võrra. Ja seda nii üksiku inimese, pere kui ka ühiskonna elukaarel.

Koroona õpetas meid paremini iseennast ja teisi tundma. Meemid stiilis “Selgus, et minu abikaasa osutus täitsa meeldivaks inimeseks” panid meid kõiki kriisihetkel enese üle naerma. Lahusolek töökaaslastest ja -kohast ning koosolekud arvutiekraani kaudu murdsid meie rutiini ja arusaamu – tegelikult on ju tööl käia täiesti tore!

Ehkki pessimistid võivad tsiteerida Murphy seadust “Miski pole eales nii halb, et ei võiks enam hullemaks minna”, usun siiralt, et uuel aastal saame elu uuesti rööbastesse ja jätkame oma igapäevatoimetusi mitme väärtusliku kogemuse võrra rikkamana.

Head uut aastat!

Lugeja kirjutab

Tere!

Seekordseteks lugemislemmikuteks olid praktilised aiandussoovitused: kuukinga hooldamine, aedhortensia lõikamine ja artikkel “Ärge teie nii tehke”. Teiste vigadest õpib vahel kõige paremini!

Jõudu ajakirja tegemisel!

Maris Jakobson

Tere,

taas oli ajakiri üks mõnus ja soe lugemine. Kristiina Ehini ja Silver Sepa Treimani kodu ja selle lugu läks väga hinge. Koduõlle valmistamine viis hetkega lapsepõlve, kus igas talus oli oma kindla retsepti järgi tehtud õlu. Ja õlut tehti alati, see oli kindel traditsioon. Lodjapuust oli huvitav lugeda ja piparkoogimaja ehitan koos lapselastega. Aitäh alati nii põneva ja vajaliku ajakirja eest!

Kõike head,

Ilme Järvamaalt

Tere!

Lemmiklugu oli Anu Kannikese “Kaunist maakodust sai kogu rahva eluküsimus”, sest minu kodumaja tähistas oma 100aastast juubelit just sel aastal.

Gerli Koppel

Tere!

Detsembri ajakiri oli väga äge ja mõnusalt soe aastalõpu lugemine. Küll oli vahva Silver Sepa ja Kristiina Ehini koju piiluda. Mõtlesin, et see on ikka tohutu suur õnn, omada sellist paika, kus igal asjal on rääkida oma lugu. Küll on hea minna sellisesse kohta, kõikide maailma murede eest peitu.

Elus esimest korda meisterdasin lastega piparkoogimaja. Esimene kord läks kergelt öeldes aia taha, aga teine maja tuli juba täitsa äge. Küllap saame valmis meisterdada ka oma talve võlumaa. Olen korjanud käbisid, puukoort, sammalt, pohlavarsi ja vahva kujuga kuivanud puuoksi.

Ajakiri on alati väga inspireeriv ja mõnusa koduse sooja tooniga tehtud. Aitäh!

Monika

Tere,

selle numbri lemmik oli artikkel “Imelill näitab troopikas täpset kellaaega”. Tõin selle taime seemneid Madeiralt kaasa, see aasta ta õitses ja just õhtupoole, kella küll ei taibanud vaadata.

Ja Heigo Sahk on võrratu giid ka!

Helen

Lugejamängu võidukiri!

Palju õnne, Teile on auhinnaks rikkalik Maakodu kinkekott.

Sel aastal kaunistame oma aia jõuludeks pigem tagasihoidlikult. Aasta on selline eriline, meenutab omaaegset katkuaega, pole põhjust eriti rõõmustada ega barokselt volüümitseda. On pigem selline silma­vaatamise aeg. Nagu vana-vanasti, kui pidusöök algas söögialusega ja tähtsaima söögikorra võis jagada kolmeks. Söömiseks, rääkimiseks, mõtlemiseks ja mõtisklemiseks ja lõpuks vaikimiseks. Selliseks koos­istumiseks võeti aega.

Ka aia kaunistamisel leidsime kaasaga, et on käes silmavaatamise aeg, kus vähem on rohkem. Käisime koos värskel raiesmikul aia kaunistamiseks metsamaterjali toomas. Natuke pohlavarsi, raiumisest metsa alla maha jäetud kuuse- ja männioksi ja kõige otsa pisut leedtulesid, mis ei vaheta värvi ega põleta silmi, aga on pimeduses mahedaks valguseks, leebeks kutsujaks ja lepitajaks. Ka kass kiitis meie valiku omal sfinksilikul moel heaks. Istus paigal ja jälgis ja pilutas silmi. Kui kõik sai aias valmis, tõmbas kiisu keelega korra-kaks pikalt üle kasuka ja läks hääletult omi tähtsaid asju tegema. Ei pahandanud meiega. Kiitis me tehtu vaikimisi heaks.

Nüüd, kus väike lumekirme võttis ka nõuks aia katta, on kõik minima­listlikult heldimapanev. On üks hetk lausa kahju, et olen nuputelefoni kasutaja ja õrnlumistest roheskulptuuridest pildi tegemine peab mõnd nutiseadmega külla eksinut ootama jääma.

Aga meil on aega. On hea tunne ehitud aias olla. Selline äratundmise moodi tunne on meil kahel, et oleme oma kodus ja aias kui väljavalitud. Et me kõik sureme, siis vähesed saavad öelda, et on elanud. Tunne on selline, et me oleme elanud ja elu jätkub, et meil on aega. Ja meil on elule veel nii palju anda.

Peep Veermets